gagi. Ning kui keegi hakkab teisele südametäiega andma, milleks ta siis peaks ette teatama, kuipalju ta just annab, sest kust ta teab, et viha just nii ja nii mitme hoobiga üle läheb. Nõnda arvas Andres ja ütles, et kohtumõistmine on ikkagi olnud, sest mis otsuse nad siis muidu teada andsid. Et aga kohtumõistmine sündis ilma ülekuulamiseta, siis võidi ka Antsu üle kohut mõista, kuigi ta oli ree peal juba ammugi kange. Tema mõisteti surma, sest tema olevat asutanud Vargamäe vabariigi, mille presidendiks tema ise. Vana Andres kuulis seda uudist esimest korda ja seletas sellekohasele küsimusele vastates, et tema teada ei saa Vargamäel olla mingit vabariiki, sest poolel mäel valitseb alles tema, Andres Paas, ja teisel poolel Pearu Murakas, kes on mõlemad truud Vene riigi alamad. Aga siis pisteti talle mingisugune paber nina alla ja küsiti, kas ta lugeda oskab, mille peale tema vastanud, et oskab küll, kui prillid ette paneb. Aga seda ta muidugi ei saanud teha, sest prillid olid koju jäänud ja nõnda polnud tal ka võimalik lugeda seda lehte, kus pidi olema juttu Vargamäe vabariigist. Nüüd tahtis Andres tütardelt kuulda, kas ehk nemad ei tea, mis loom see Vargamäe vabariik on ja kes temast sellele paberilehele kirjutanud, mida saksad temale näidanud.
Vargamäe vabariigi asjadega kursis oli kõige paremini Tiiu. Tema laulis sellest kui lõoke, sest tema oli see, kes aidanud Antsu tema raskes töös. Muidu olnud kõik juba joones, ainult kodanikud puudunud uuel vabariigil. Olnud ainult üks kodanik, nimelt president ise, aga pühade ajal pidanud nad teisi juurde muretsema. Vabariigi sissetulekuiks pidid olema summad, mis saadakse vähkide, metsalindude, pähklite ja jõhvikate müügist. Nõnda pidi aasta jooksul korjatama mitu rubla. Väljaminekute hulgas olnud viimati märgitud muu seas: Ämmasoo Juulile krõmpskaunu 22 kopika eest, Hundipalu Eevile niknakki 15 kop. eest. Niisugune olnud see Vargamäe vabariik.
„Ja selle teie rumaluse pärast pidin mina mõisatallis peksa saama, nagu oleks ma veel mõisa ori,“ ütles Andres nüüd.
