muidu niisama hirmutuseks ja kui see pole aidanud, siis pihta, vastu jalgu. Nõnda siis jäänudki see teine sinnasamasse ja Viljasoo saanud minema, teinud sääred. Sest saadik ongi nüüd põranda all. Kõige halvem kogu loos olevat see, et mees saanud ainult haavata ning nüüd võtvat ta veel rohkem südant, nii et mõni teab, millega toime saab. „Viljasood ajab aga politsei taga, käib minu käest küsimas, et kus ta on, aga mina ei tea tõepoolest tema peidupaika, sest tema ütleb, et parem on, kui sa midagi ei tea, siis pole sul midagi hoida ega varjata,“ rääkis Marie.
„Ma mõtlesin, et saan vähemalt üheks ööks siin ulualust,“ rääkis Indrek.
„Ruumi oleks ju küll,“ arvas Marie, „aga see on üleüldse väga ettevaatamata, et te siia tulete, siit te saate kohe omale saba taha.“
„Aga kas ma ei võiks vähemalt oma asjanatukesed siia tuua?“ küsis Indrek. „Keelatut ja kardetavat pole nende hulgas midagi.“
Oh jaa, seda võib Indrek väga hästi, aga toimetagu seda ekspresside kaudu, et poleks vaja endal enam teist korda nägu näidata, selline oli Marie sõbralik arvamus. Samuti lubas ta katsuda korraldada, et Indrek kohtaks teatud paigal Viljasood, kuid see võis sündida alles homme õhtul, mitte varem. Nõnda siis Indrek läks ekspressi otsima.
Lohkude juurest lahkumine muutus pisut raskeks, sest emand oleks tahtnud, et Indrek jääks vähemalt matusteni, pärast seda tehku ta nagu süda kutsub. Pealegi, neil enestelgi pole enam mõtet nüüd seda korterit pidada, vaid nad kolivad väiksemasse. Kõik kolivad nüüd mässuajal väiksemasse. Isegi kaupmees Vesiroos mõtleb odavamaid ruume leida, aga tema tasku voolavad ometi kõigi sissetulekud. Tema ähvardab ka mässu ja revolutsiooniga — ähvardab hakata müüma ainult sularaha eest. See olevat see kõige suurem revolutsioon maailmas, ainult seda ei olevat võimalik kuidagi läbi viia, sest kõiki kaupmehi ei saa ühe mütsi alla. Mõni annab ikka võlgu ja see lööb „kunded“ teiste käest üle, nõnda arvab Vesiroos. Jääb järele ainus abi-
