XXXVII.
Indrek ei saanud peaaegu kogu öö silma kinni ja kui ta hommiku eel lõpuks uinus, siis piinasid teda mingisugused segased, tumedad ja ebamäärased nägemused, mis kadusid meelest, enne kui ta jõudis ärgata. Ainult kehasse jäi roidumus ja tuim valu, nagu oleks teda raskesti tallatud või millegi pehmega pekstud. Aga niipea kui ta katsus uuesti uinuda, algas kohe uus nägemuste rodu: oli nagu põgenemine ja tagaajamine, heitlemine ja rüselemine, kostis nagu kellegi karjumine, appihüüdmine ning kõigest sellest kihutas nagu üle lõpmatu loomakari, millest polnud muud näha kui ainult jalad. Indrek tahtis näha, et kas jalgadel on kabjad või sõrad, kas nad on rautamata või rautatud, sest tal oli mingisugune tume aimus, et kihutav hulk on ehk ratsanikud, kuid jalgade väleduse tõttu ei saanud ta millestki aru. Aga kui ta nõnda neid välkuvaid jalgu vahtis, hakkas läbi nende sibava hulga paistma kellegi kuju, aga nii tumedalt, et silm teda vaevalt seletab. Indrek katsub ennast üles ajada, sest ta on ühes teistega ruttavate jalgade all maas, ta katsub paistvale inimkujule lähemale saada, aga ta takerdub millessegi, langeb jällegi maha ja tunneb, kuidas temast minnakse üle, teda sõtkutakse. Ta katsub uuesti tõusta, kuid langeb sinnasamasse ja virgub endise tuima valuga kehas.
Õhtul oli Lohk teda hoiatanud, mitte siia jääda, sest teda käidud juba otsimas ja tema järele olevat valve, aga Indrek ei hoolinud sellest, ennem ta peaaegu ootas, et tuleksid kinnivõtjad, sest siis oleks kõik möödas,
