et tema olla teiega juba jumalaga jätnud. Ehk ütles ta teile midagi oma kirjas, miks ta nõnda tegi. Aga muidugi, veidi imelik oli see laps meil alati, nii et…“
Lohu kõne katkes niiöelda poolel sõnal, sest rahva hulgas tekkis äkki elav liikumine ja kostsid hääled:
„Leidsid üles! Käes! 'Tõmbasid välja! Surnud! Valmis! Muidugi! Selle külmaga!“
Lohk tõttas oma naise juurde, kes tõstis arutut kisa. Indrek puges sadamasilla servale, et paremini näha. Tõepoolest, uppunu oli leitud, ta tõsteti paati ja läheneti temaga sadamasillale. Vaest ema lohutati mitmelt poolt, et tütar pole selle ajaga veel surnud, vaid et ta äratatakse ellu. Ta on ju ainult tund aega vees olnud, aga isegi kahe tunni pärast võidakse uppunuid ellu äratada. Leidus nii mõnigi, kes jutustas imelikest juhtumeist, kus elluäratamine õnnestunud veel kauema veesolemise järele. Räägiti peaaegu nagu muinasjutte või lugusid ilmatusuurest võiduloosist.
Aga mis teeb õnnetu ema muinasjuttudega, kui tema oma silma all tõmmatakse jääkülmast veest tema ainukese lapse elutu keha? See on peaaegu sama hea kui jutustada neid muinaslugusid uppunule endale lohutuseks, öeldes üsna mahedalt, et — armas uppunu, ära muretse oma uppumise pärast, mõnikord äratatakse uppunud ellu, aga iseenesest mõista ainult sel juhul, kui sinu südamega pole juhtunud midagi erakordset, millise asjaolu selgitame peagi. Sest kui sa ei hakka omal jõul hingama tunni või kahe pärast, nii et meil pole enam mõtet sind rullida ja loksutada ning sinu käsi murda, siis on kindel, et see pole üldse sellepärast, et sa oled uppunud, vaid et sinu südamega on midagi juhtunud. Niisugune on sinu kurva sündmuse teaduslik tõde ja selle võime tõestada kõige paremini sinu keha lahkamisega. Aga ära karda, sellega ei tee me sulle enam mingit vaeva, sest kui su südamega on juhtunud vees midagi erakordset, mis mõte on siis kõigel muul. Seda mõttetust tahamegi veel teadusliku tõega tõestada.
Nõnda see oligi, uppunu südamega pidi olema tingimata midagi harukordset juhtunud, sest ta ei ärga-
