nime järele ja patsutas neid käega, nagu vanu, häid tuttavaid, ja kui nad temale vastu inisesid, siis Indrek oleks tahtnud peaaegu imestuda. Ja ometi olid sellest ainult mõned harvad aastad möödunud, kui tema ise oli talitanud samuti.
„Me oleme mitu korda üheskoos arutand,“ rääkis Liine loomadele sülega põhku ette kandes, nagu aimaks ta Indreku tundmusi, „et kas sa tunned veel huvi Vargamäe loomade vastu, kui sa tuled linnast koju, või ei tunne. Meie Tiiuga ütlesime, et tunned, Ants vaidles rauda vastu, et ei tunne. Aga, näe, ikka on meil Tiiuga õigus, mitte Antsul, sest sa oled täna kõik me laudad läbi käind ja kõik loomad ära vaadand.“
„Ma vaatan, kuidas kõik on muutunud, inimesed ja loomad,“ ütles Indrek.
„Kas mina ka?“ küsis Liine.
„Sina mitte nii väga,“ vastas Indrek.
„Eks ole!“ kinnitas Liine õnnelikult, nagu peituks muutumatuses mõni suur hüve või voorus. „Mina armastan sind, Indrek, ikka endiselt, veel enamgi. Ja tead, mis ajast saadik see nõnda on? Kui me kahekesi selle linase särgiriide pooleks lõikasime, tead, seal kirstu ees, ja kui me siis kahekesi mööda teed alla läksime, pamp minu seljas — siis ma hakkasin sind veel palju rohkem armastama. Ja nüüd ma ei jäta sind enam kunagi, ei muutu kunagi.“
Indrekul oli hirmus raske seda tundmuste-valingut kuulata, sest ta ei osanud sellele midagi kohast vastata, liiatigi, et õel seisid rääkides peaaegu pisarad silmas. Indrek peaaegu ei kuulnudki õe sõnu, või kuigi kuulis, siis ei taibanud nende mõtet, sest tema kõrvus kumises ainult kellegi ühesoodne oigamine, kellegi peaaegu sosistatud sõnad mingisugusest kivist ja valudepesast külje sees. Kui võiks summutada selle oigamise, kui võiks hävitada valudepesa, alles siis räägiks ta armastusest, alles siis. Siis vaataks ta õele otseteed silma ja ütleks: ka mina olen sind armastanud, armastasin sind juba enne seda särgiriiet, armastan teid kõiki. Ta ütleks veel: ma armastan sellepärast, et ei ole elul mõtet ei Vargamäel ega mujalgi, kui pole armastust. Ja on