oma vanu silmi pooled ööd, et ometi kuskilt otsa peale saada, aga mitte kui midagi.“
„Neid asju ei ole raamatuis, Vargamäest ei kirjuta keegi,“ ütles Indrek.
„Aga mis sa siis raiskad oma rahast ja saadad meile neid raamatuid ja lehti, kui seal midagi tarvilikku sees ei ole?“ küsis isa etteheitvalt. „Või oled sa juba nii rikkaks läind?“
„Ei, isa,“ vastas Indrek, „mina olen vaene ja jäängi vist vaeseks, sest mul on Vargamäe veri.“
„Noh, siis ära osta neid raamatuid ja ära saada neid meile,“ õpetas isa. „Seal on muidugi kõik ilmaasjad sees, kõik mässud ja need teised uued asjad, aga neist pole ju kasu, kui te kõik pistate Vargamäelt minema. Nüüd ma hakkan juba uskuma, et Hundipalu Tiidul on õigus, kui ta ütleb, et sellepärast lähevadki kõik ära, et kuulevad liig palju ilmaasjust. Nüüd on igal pool see mõisate põletamine käsil, sest Ants seletab, et kui mõisaid enam ei ole, siis tuleb vabadus. Aga kuule, ütlen mina, mis sest siis kasu, kui te mõisad kõik ära põletate ja saate selle suure vabaduse kätte ning pistate siis kõik üksteise järele riburada mööda Vargamäelt alla? Mis ma teen selle suure vabadusega, kui ma ulun kui hunt üksinda siin poolkuivanud pedakate all? Enne olime vähemalt kahekesi, aga sest saadik, kui ema nõnda maha jäi…“
Tagakambri uks tehti sel silmapilgul lahti ja lävele ilmus noor neiu, keda Indrek esimesel silmapilgul peaaegu ei tundnudki — nii väga oli välja kasvanud ja muutunud kuue-, seitsmeteistkümnene Tiiu. Välimuselt oli ta rohkem isasse kui emasse ja tema hallid silmad vaatasid rõõmsa imestusega vennale otsa.
„Ema tahab teada, kellega isa räägib nii palju eeskambris,“ ütles Tiiu, ja pöördudes silmadega haige poole seletas ta tasakesi naeratavalt:
„See on ju Indrek. Indrek on koju tulnd.“
Nüüd polnud enam parata, Indrek pidi kohe ema juurde minema. Ta astus peaaegu hirmuga üle läve tagakambri ja jäi nagu arusaamatuses haigele otsa vahtima, sest ta ei tundnud teda enam õieti ära, nõnda oli
