vahelduvat valguse ja pimeduse mängu vaadeldes Indrekule meenus ei tea miks linnast lahkumise silmapilk, kus nad ei saanud Kristiga teineteisest kuidagi lahti ja lõpuks põgenesid igaüks isekülge. Ka nüüd oli Indrekul tundmus, nagu ei saaks ta sellest praksuvast tulest ja neist juhuslikest viljaväravaist muidu lahti, kui peaks jooksma, põgenema, kuni jääb hing rinnus kinni. Ja siis kuulis ta äkki iseoma häält ja sõnu: „See on kuri inimene, kes seda tegi.“ Kes kordas hiljuti neid sõnu? Eks olnud see Kristi, kellest ta ei suutnud ennast lahti kiskuda. Võib-olla see oli just nende sõnade pärast nõnda, ainult tol silmapilgul Indrek ei teadnud seda. Ta ei teadnud seda sellepärast, et ta uskus muud, uskus suurt ja ilusat, uskus ülevat ja ideaalset, uskus ohvritoomist ja ristikandmist inimessoo parema tuleviku nimel. Ta ei teadnud isegi õieti, mida ta siis uskus või mida lootis, ta ainult tahtis uskuda ja loota, sest muidu polnud nagu elul mõtet. Aga tema usk oli teostunud hoopis teisiti kui ta oletanud ja sellepärast ta istub nüüd ihuüksi siin viljavärava alumisel pulgal, ilma et õieti teaks, mis edasi teha või kuis olla. Teised, tema kaaslased, usuvad ja loodavad nähtavasti teisiti kui tema ja sellepärast lähevad nemad edasi ja ei jää kuhugi istuma ega mõtlema. Nemad on temast õnnelikumad, sest nemad ei mõtle enam, kui nad usuvad. Nende usk pühitseb nende teod, muudab nad õigeks ja õiglaseks, muidu poleks arusaadav ei see lähedane ega ka need kauged tulekumad, mis tõusid taeva alla juba mineval ööl ja tõusevad ka täna.
Indrek laskis silmil ümber käia, ta tõusis isegi värava pulgalt ja astus jalaga sinna peale, et nõnda paremini näha. „Üks, kaks, kolm,“ luges ta. „Tähendab, kolm ja meie oma neljas.“ Neli usuleeki, neli meeletut kireleeki! Neli suurt lootust, neli hirmsat häda! Neli arutut vihaloitu, neli kättemaksu tuleriita! Neli pöörast karjatust taeva poole mineviku ja oleviku pärast ning tuleviku nimel!
On ükskõik, mil määral need inimesed, kes tuld toovad või tuld näevad, mõistavad, mis nad õieti teevad või mis nad näevad. Mõistmine tuleb hiljem, mõte
