katsus oma pahemat pooloimetut kätt tõsta, et avatud ruumide poole näidata.
„Kus on raha ja relvad?“ küsis Meigas.
„Te otsip ise,“ vastas vanahärra peaaegu ükskõikselt.
Meestekari valgus mööda ruume laiali, ainult üks pidi jääma vanahärra valvuriks ja selleks osutus Indrek, kes seisis ukse kõrval, nõjatudes õlaga vastu piita. Vanahärra jäi tükiks ajaks algseisu, ilma et oleks katsunud end liigutada. Siis vaatas ta toas ümber, nagu asuks ta siin ihuüksi, ja tegi katset oma elutuid jalgu paigast nihutada. Aga see kõik sündis nõnda, nagu võiks ta kogu oma kõrendlikus pikkuses põrandale langeda.
„Roosi!“ hüüdis ta, ootas natukene ja kordas siis endist nime valjema häälega, aga ükski ei ilmunud, sest kõik olid nähtavasti püssimeeste eest pakku pugenud. Nüüd astus Indrek vanahärra juurde ja ütles:
„Võin ma ehk teile milleski abiks olla?“
Vanahärra tõstis silmad tema poole, nagu näeks ta teda alles nüüd esimest korda, vahtis teda tükk aega ainiti ja ütles siis:
„Sina aitap mu sinna toolile.“
Indrek ei teadnud õieti, milles tema abi peaks seisma, aga ta pistis ometi käed vanahärra külge ja katsus teda kõnnil kuidagi toetada. Pikkamisi ja suure vaevaga jõudsid nad tugitooli juurde, kuhu vanahärra laskus liikmete nagisedes ja oiates. Äkki meenus Indrekule midagi kauget kodust: millalgi Vargamäel olid tema oma isa liikmed samuti naksunud, samuti kanged olnud ja isa oli neid painutades samuti äganud ja aietanud, nagu see vanahärra, see mõisnik siin. Ning talle näis, et see saatus varitseb kõiki, elagu nad talus, mõisas, lossis või palees, see saatus varitseb teda ennastki ja selle saatuse kaudu seisab ta ühenduses niihästi oma isa kui ka selle mõisnikuga. Tema mõtiskelu katkestas vanahärra öeldes, et Indrek võtaks toolitoelt villase rätiku ja mässiks talle ümber jalgade. Kui Indrek seda teinud, jäi ta keset põrandat istuja ette seisma. See silmitses teda tükk aega vaikides ja küsis siis:
