XXXIII.
Nad jõudsid kuhugi vallamaja juurde, kus oli suur hulk rahvast koos, küll jala, küll vankritega, enamasti mehed. Oli see mõni ametlik koosviibimine või olid need inimesed kokku tulnud, et põlevate päevaküsimuste üle aru pidada, seda ei saanud Indrek kunagi teada, sest tema oli teistest pisut maha jäänud, ja kui ta jõudis vallamajja, seisis Meigas juba püsti laual vanade ajalehtede virna otsas ja kõneles, seletades, mis sünnib linnas ja milleks nad tulnud maale. Ta rääkis lühidalt, selgelt, lõikavalt, nagu jagaks ta hoope millegi raske ja teravaga. Aga ta ei lausunud targu sõnagi sellest, milline vastuolu oli nende maaletuleku eesmärgi ja tegeliku talituse vahel. Just seda oleks pidanud toonitama, seda seletama, arvas Indrek, ja kõigile südame peale panema, et head eesmärki ei muudetaks arutu mölluga lihtsaks rüüstamiseks.
Meigase järele kõneles vallakirjutaja. Tema läks oma nõudmistes ja kavatsustes palju kaugemale kui eelkõneleja. See oli rääkinud nõnda, nagu seisaks kõige raskem võitlus vana korraga alles ees ja nagu peaks kõike jõudu pingutama, et temale mitte alla jääda. Kirjutaja sõnust aga kostis veendumus, nagu poleks enam vana korda ega võitlust temaga, on ainult rahvas ja selle tahe, mida peab teostama. Tema oli üks ülemaalise kongressi käredaid saadikuid ja seal tehtud otsuste elluviimine pidi olema nagu mõni lapsemäng. Oli ainult vaja valda uus vallavolikogu neljapügalase süsteemi järele ning siis läheb kõik nagu lepse reega: hakatakse üle võtma ja pannakse valitsusasutised ning
