landstoas ja meie oleme all linnas? Nõnda küsin mina. Kui on kulduura, siis olgu õieti, nii et ka meie istume landstoal, aga kui ei ole, siis on poliitika ning siis ka meie lähme ja teeme poliitikat — hakkame mõisnikust ja saksast peale. Sest ülevõtmine on ju ometi poliitika, mitte aga kulduura. Juba apostlid ajasid poliitikat, aga ei teinud kulduuratööd, sest ka nemad ütlesid, et tooge kõik mis teil on ja pange meie jalge ette. Nõnda teeme nüüd ka meie, nagu tegid õndsad apostlid, et ei oleks kellelgi midagi ütlemist. Õieti öeldud, mis?…“
Aga poodnik ei jäänud Indreku vastust ootama, vaid rääkis edasi, sest teda ei huvitanudki ükski vastus. Nagu hulk teisi, ei mõelnud ka tema ennast kutsutud olevat teotsema, vaid ainult rääkima, õpetama, juhatama. Ja kui ilmas midagi äpardus või viltu läks, siis ainult sellepärast, et ei tehtud nõnda, nagu tema, poodnik Vesiroos, seda õigeks pidas. Nad oleksid pidanud eelkõige tema nõu küsima ja alles siis talitama. Aga kogu maailm pidas end nähtavasti Vesiroosist targemaks ja sellepärast oli igal pool häda. Vesiroos elas ometi, nagu poleks revolutsiooni ega midagi, seda võis igaüks näha oma silmaga. Muidugi, ka temal olid oma pisukesed hädad, aga need olid nii lihtsad parandada. Käba näiteks kolis oma näljaste lastega siit majast välja, läks teise linnaserva ja jättis mõne rubla maksmata. Aga sellised kahjud olid Vesiroosil juba ette nähtud ja kogu majapidamine vastavalt korraldatud — hindadele juurde litsutud, nagu ta seda väljendas, nii et lõpuks „klappis“ kõik suurepäraselt. Sellepärast arvas Vesiroos ka revolutsiooni kohta, et teda võib ajada, nagu peaks kusagil tänavanurgal väikest poodi, kell ukse küljes, nii et oleks kuulda, kui keegi astub sisse või läheb välja.
„Asi peab klappima, kui ta on õieti aetud,“ kinnitas Vesiroos Indrekule mitmel-setmel korral.
Nii imelik kui see ka oli, aga ometi talitas lõpuks Indrek, talitasid ka paljud teised just nõnda, nagu oli arvanud poodnik Vesiroos oma vääramatus tarkuses. Nad jooksid ühelt salakoosolekult teise, kõnelesid arutasid, vaidlesid, tõotasid igaks juhuks valmis olla, aga
