mina pole seda kunagi suutnud, sest ma olen olnud selleks liig korralik. Mäletate, proua Kuusik, kaheksateistkümmend aastat tagasi istusime kahekesi just siinsamas akna all…“
„Kas tõesti on sellest niipalju aastaid ära?“ imestus perenaine.
„Paari päeva pärast just kaheksateist,“ kinnitas vanahärra.
„Õige, õige, minu noorem tütar oli siis kolmene ja nüüd on ta kakskümmend üks.“
„Noh, ja vaadake, kui mina siis, tol õhtul — mäletate, kassid karjusid akna all aias, — kui mina oleksin osanud teile sel korral pisutki hirmu peale ajada, niiöelda kananaha ihule tõmmata, kas te oleksite mulle siis seda vastanud, mis te vastasite? Ja kui mina poleks olnud siis nii korralik, et ma ei arvanud sündsaks ei teid ega ka kedagi teist elavat hinge värisema panna, kas oleksin mina siis leppinud selle vastusega, mis mulle andsite? Ei! Mina kui ebakorralik inimene oleksin tulnud ja rääkinud uuesti, oleksin rääkinud seni, kuni oleksin suutnud teile ajada hirmu nahka, nagu täna õhtul, ja siis oleksite mulle tingimata teisiti vastanud.“
„Arvate teie tõesti seda?“ küsis perenaine nagu kahetsedes, et talle pole kaheksateistkümmend aastat tagasi siin akna all aetud hirmu nahka, kui kassid karjusid aias.
„Iseenesestki mõista,“ vastas vanamees. „Selles pole vähematki kahtlust. Vanad juudid teadsid seda, sest nemad olid tark rahvas, muidu poleks nad öelnud: sina pead kartma ja armastama. Nii et enne hirm, alles siis arm. Ja kui mõelda, et oled pisikese põngerjana seda tuupinud, aga aru saad sellest alles haua äärel, kui näed streikijaid töölisi, kes lasevad vabrikuis auru välja, siis, teate, läheb vanajumala maailm silme ees pisut nagu kirjuks. Tähendab, kui poleks olnud streiki ega mässu, siis oleksin surnud, ilma et oleksin taibanud kõige tähtsamat siin elus. Nüüd vähemalt tean, et olen elanud asjata, mõtteta, jumalamuidu, olen olnud ainult korralik inimene, nagu peab olema korralik iga ma-
