Põrandaalused, kes üürikeses vabaduspuhangus muutunud peaaegu harilikeks kodanikeks, pingutades kuni tülpimuse ja oimetuseni oma närve masendavas töös, võisid olla kindlad, et varem või hiljem nad leiavad ihatud puhkust niiskeis ja kopitanud vangikongides, sest vaevalt leidus suuremal hulgal neid, kes oleksid uskunud uusi vabadusvõite lähemal ajal. Kõik teadsid, et kui vanasti vabadused olid verise mõõga otsas, siis nüüd poevad nad peitu pobiseva kuulipilduja ning haukuva kahuri kurku, ja kes käsutab neid, selle päralt on õigused ja vabadused. Vabadusvõitlejail puudusid need, olgu põranda all või põranda peal, nende muretsemise katsed olid tänini kõik äpardunud — sõjaväe mässud olid veriselt maha surutud.
Relv, millega võideti käesolev üürikenegi vabadus, oli vahepeal suurest tarvitamisest kõlbmatuks muutunud: vabrikud, tehased, asutised, ametikohad, koolid, nekrutid ja jumal teab kes kõik olid vabadusuimas nii palju, nii sagedasti, korratult ja mõttetult streikinud, et streik ei üllatanud enam kedagi, ammugi ei rabanud ta valitsust jalust. Streik oli alguses omataoline püha toiming, millele asuti kõnede ja lauludega, nüüd oli temast saanud nagu poisikeste mäng ja temaga edvistasid isegi koolilapsed. Streik oli alles hiljuti vägev võitlusvahend, aga nüüd tarvitati teda ainult korratuse pisielukana, ja revolutsioonijuhid kas ei mõistnud, mis sündis nende silma all, või nad olid võimetud liikumist mõjustama.
Aga kui streik ise kippus oma kõrget kutset kaotama, kes hoolis siis streigikassastki. Küll tembeldati need, kes streigikassat ei toeta, rahvavaenlasteks, aga seegi hirmus nimetus oli oma esialgse teravuse kaotanud. Kuu, poolteist tagasi tähendas ta valitsuse kaitsjat, politsei pooldajat, sandarmite killameest ja mõisnikkude sabarakku ning see tähendus oli igal juhul korraliku inimese silmis alatu ja põlgusväärne, kuulugu see inimene proletaarlaste või kodanlaste kilda. Nüüd aga juba proletaarlased tembeldasid rahvavaenlasiks kas või iga kodanlase, igatahes aga iga südikama aatemehe,
