„Aga miks me siis ise laudu kummuli ei pööra?“ küsis Sillamäe.
„Ka seda tuleb teha,“ vastas Joosua. „Vähemalt mitte enam endist radikaalset soga sortsida, vaid klassiteadlist proletaarlist lehte toimetada,“ kähises Joosua sellise jõuga, et oli kuulda isegi päris häält. Aga need sõnad ärritasid Sillamäed sedavõrt, et ta oma puhanud kõriga, mis polnud kunagi ainustki sõna ülemaaliselt karjunud, lämmatas silmapilk Joosua kähina. Ja kui nemad praegu kahekesi oleksid ülemaalisel kongressil esinenud, siis oleks olnud kuulda ainult radikaalne kodanlane, mitte aga klassiteadlik proletaarlane. Muidugi, mõnes teises kohas oli häältevahekord otse vastupidine: seal kähises või kärises kodanlase kurk ja kõmas proletaarlase rind, aga vihane vaidlus oli mõlemal pool ühesugune.
Sündmused samal ajal aga arenesid nõnda, nagu poleks neil tegemist ei aatemeeste, radikaallaste ega proletaarlastega või nagu kähiseksid suurest vaidlusest kõigi nende kurgud sel määral, et sündmused ei kuule nende juhtivat häält. Oli nagu mingisugune tundmatu jõud, mis tõukas ja juhtis. Hõljus nagu midagi õhus, mis hurmas ja joovastas, nii et inimesed sagedasti mõtlesid ja ütlesid ühte ning tegid järgmisel silmapilgul teist. Ei suutnud kirgesid taltsutada ei kõned, hoiatused ega partei distsipliingi. Inimesed tundsid, et aeg on teotseda ja nimelt nõnda, et see käiks valitsevale korrale risti vastu. Selleks oli valitsus ise lugematu hulk kordi olnud rahvale eeskujuks, tallates jalge alla kõik, millega oldi harjunud, ja sooritades kuritegusid, millele polnud vabandust ega õiget seletustki. Ainult viimasel ajal oli valitsusvõim asunud nagu vaatlevale seisukohale ja kõik ootasid põnevusega, millal ja kuidas ta uuesti astub tegevusse. Kui see lõpuks sündis, tõmmati nagu kergendatult hinge tagasi, sest kõik tundsid jalge all korraga vana tuttavat põhja ja teadsid, et lühike vaheaeg, kus kõneldi õigustest ja usuti vabadust, polnud muud kui ilus unelm, ja et nüüd algab jällegi vana proovitud argielu.
