Emand Lohk ei tundnud küll ülemaalise koosoleku vastu vähematki huvi ja vaevalt ta teadiski, et midagi selletaolist tulemas, ajades inimeste meeli ärevile. Aga temal olid omad asjad, mis teda erutasid, — kurvastasid ja rõõmustasid. Juba mõni päev tagasi oli ta hommikul kohvi tuues Indrekule jutustanud, et juut, kes neile nii kaua jumalasõna kuulutanud, lahkunud seks korraks oma karjalambukeste juurest. Ta öelnud küll viimsel osasaamisel, et ta ilmub varsti jälle, nagu varas öösi, aga ükski ei uskuvat tema tulekut ärevate aegade pärast. Jumala lapsukesed olevat tänapäev nagu aganad tuule käes ja et isegi juba juudist on saanud kristlane, liiatigi veel vaga jumalasõnakuulutaja, siis ei ole maailma ots enam kaugel. Sellepärast on emand Lohul tõsine mure, et ta just nüüd peab oma ainukese lapse kodunt välja saatma. Aga onult on Ameerikast juba kiri tulnud ja varsti läkitavat ta ka reisiraha, nii et Kristil pole muud kui olgu sõiduks valmis. Kui emand Lohk kindlasti teaks, et viimne päev on ligi, nagu seda tunnistavad ajamärgid, siis kirjutaks ta vennale, et ärgu ta saatku raha, sest mis mõte oleks kuhugi kaugele sõita, kui tõeks saab laulusõna: „See aeg on tõest’ ukse ees.“
Sellised olid emand Lohu mured ja Indrekul oli väga raske teda lohutada.
„Ma käisin selle asjaga ka juudi jutul, sest tema ise kutsus kõiki, kelle südant vaevab mõni mure või kahtlus,“ rääkis emand edasi.
„Noh, ja mis ütles tema?“ küsis Indrek.
„Tema ütles, et kes koputab, sellele tehakse lahti ja kes palub, sellele antakse,“ seletas emand. „Aga ainult peab kindlasti uskuma. Ta ütles, et kui mina päris kindlasti usuks ja jumalat paluks, siis võib ta ka viimse päeva edasi lükata, kui see on tema tahtmine. Just nõnda ütles ta ja pani oma käe mulle õlale, nagu oleks ma mõni mees. Jumal pikendab maailma päivi, kui on ükski ema, kes teda kõigest südamest palub ja kindlasti usub, nõnda kinnitas ta mulle. Aga seda ma ei saa uskuda. Ma usun küll kõik, aga seda mitte ja sellepärast ei saa ma ka seda jumalalt paluda. Olen
