XXIX.
Paari päeva pärast Viljasood uuesti kohates, teatas see, et tema kolinud juba uude korterisse ühes Marie ja tema lastega: kaks tuba ühes köögiga teisel korral, pealegi veel nii mugavad, et kummalgi toal oma sissekäik, tema omal üldisest koridorist, teisel köögi kaudu, nii et uus elupõlv ei segavat tema tööd põrmugi.
„Tulge meid vaatama,“ kutsus Viljasoo, „aga praegu pole põrmugi aega, mõtlen lendlehte välja anda aatemeeste vastu, sest need tahavad mingisuguse kongressi või ülemaalise rahvaasemikkude koosoleku kokku kutsuda. Pealegi tahan ka mina ise sinna koosolekule pääseda ja sellepärast tuleb eeltööd teha, et me ei sõidaks teiste veskile vett vedama.“
„Kes sõidavad veel?“ küsis Indrek.
„Tahaksid sõita ka Kröösus ja Joosua, aga kas me kõik valimisel läbi läheme, kes seda teab,“ vastas Viljasoo. „Igatahes mürgel peab saama aus.“
Sellest ülemaalisest koosolekust oli neil päevil juttu kõikjal. Joosua arvas teda selleks kasutada, et „neile inimestele“ kord arusaadavalt „mokale määrida“, et nende aated on lori, nende niinimetatud rahvas — pettus ja nende ülemaalisus — proletariaadi ninapidivedamine. Kröösuse otsus selle koosoleku suhtes oli palju lihtsam ja lühem ning avaldus sõnades: tuleb üle võtta. Keegi noor töölinegi, kes õppis Indreku juhatusel vene keelt, tegi juttu sellest koosolekust ja arvas, et olevat kodanline loba rääkida rahvaasemikkudest, kui inimesed pole valitud neljapügalase valimissüstee-
