on ka veel teine arvamine, nimelt: revolutsionäärid tahavad olla samasugused heategijad, nagu minagi — tahavad ühede käest võtta ja teistele anda, pole siis ime, kui mõni kolmas pistab jalad laua alla ja hakkab sööma, surgu või revolutsioonilapsed nälga. Jumala tõsi! Meie kõik tahame rahvale midagi anda, temale niiöelda head teha. Aga kust me selle võtame, mis me anname? On meil omal midagi? Ei ju ole. Tähendab, tahame võtta ühedelt, et anda teistele. Mis õigusega? Me ütleme — revolutsiooniõigusega. Mina ka toetusin revolutsiooniõigusele, kui võtsin suure matusepäeva õhtul ühe võõra lapse oma sülle ja andsin teise teie kätele, noh, ja nüüd on mul mu palk käes.“
„Mina ei saa ikkagi hästi aru, mis palgast teie räägite,“ ütles Indrek.
„Asi on nii lihtne, et siin polegi midagi aru saada,“ vastas Viljasoo. „Alguses mina mõtlesin, et teen ja talitan, annan ja aitan ning ei nõua selle eest mingit tasu. Aga inimene on nähtavasti nõnda loodud, et tema ei saa muidu midagi tehtud, ilma et ei paneks seda kui teenet endale arvesse ega nõuaks midagi vastutasuks. Noh, aga mis siis, kui see soovitud vastutasu jääb tulemata? kui sinu teenet ei tunnustatagi? Siis on see, mis on praegu minuga: oled haavunud ja käid norus.“
„Ka sellest ei saa mina aru,“ ütles Indrek.
„Oli siis teil üsna ükskõik, kas te oma sõdurit veel nägite või ei ja kas ta teile selle kirja andis või mitte?“ küsis Viljasoo.
„Seda just mitte,“ seletas Indrek, „sest igatahes suurendas see minu teo väärtust mu enda silmas. Aga ka siis, kui ma sellest sõdurist enam kunagi midagi poleks kuulnud, oleks minu teos endas olnud selline suur tasu või nauding, et mina oleksin alati temast tundnud ainult rõõmu. Isegi siis, kui täna-homme selguks, et mind on ainult petetud, ka siis rõõmustaksin oma teo üle.“
„Sellest ei saa jälle mina hästi aru,“ ütles Viljasoo. „Mina ei rõõmusta kunagi, kui mind petetakse.“
„Asi pole petmises, vaid niiöelda eneseunustamises, egoismist vabanemises, kui tahate. Teada, et oled
