dal tänaval mingisuguse vana müüri tühemuses jätsid nad jumalaga, surudes kramplikult teineteise kätt.
„Annab jumal, siis näen teid veel enne surma, isand,“ rääkis sõdur liigutatult, ja äkki lasksid nad nagu kokkuräägitult vastastikku käed lahti, haarasid teineteise ümbert kinni ja suudlesid, nagu oleksid nad mõni armastuspaarike, kes pugenud peitu õrnuseavaldusiks.
„Kaitsku teid jumal!“ hüüdis sõdur lõpuks.
„Teid samuti,“ vastas Indrek ja jäi keset tänavat seisma, kui sõdur tõttas pooljoostes minema. Tänavanurgal laterna all heitis ta pilgu tagasi, aga Indrekut, kes seisis pimedas, ei võinud ta enam näha. Järgmisel hetkel oli ta kadunud. Alles nüüd pöördus Indrek ümber ja hakkas minema. Kogu sündmus tundus viirastusena. Ja ometi maksis see viirastus talle rohkem kui niipalju tõsiasju. Nüüd polnud talle enam kuidagi tähtis, mis teised arvavad tema viirastusest, mitte põrmugi. Teised ei tarvitsenud sellest teadagi, sest mis puutus see neisse. See oli tema eraasi, millel polnud nagu praeguse aja ja tema sündmustega, kogu revolutsiooniga midagi tegemist. Iseasi, kui ka kogu see revolutsioon oleks ainult viirastus, ainult inimeste tujukas õhin, ilma mingisuguse õiguse või tõe aluseta. Siis muidugi oleks tal tegemist selle sõduriga, kes vaatas natukese aja eest tänavanurgal laterna alt tagasi. Aga revolutsioon pole enam ei unistus ega viirastus, vaid igapäine tõsiasi. Selle vastu seda sõdurit ei tõendaks praegu miski, kui Indrekul poleks taskus seda veidrat kirja. Kuid kellele seda kui tõendust näidata? Kes näeb selles üldse mingit tõendust? Kristi ehk, jah, tema ehk, ei keegi muu.
Aga ometi Indrek ei näidanud seda kirja esimeseks temale, vaid Viljasoole, kes ei pannud teda mikski. Tema luges, muigas, kirtsutas nina ja luges jälle. Viimaks ta ütles:
„Muidugi, mõistan, teie arvate, et nüüd on tõendatud teie heategu ja selle suurus, eks? Aga mis te ütlete minu teo kohta? Te ju teate, mis ma mõtlen. On see heategu või mitte? On, arvate teie. Noh, olgu. Aga kui ma paar päeva tagasi Marie poole sisse astusin,
