Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/291

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

vagaseks. Ainult põranda all võib mässutuluke edasi hingitseda. Ja küllap ta oskab ka riigiduumalegi parajal ajal prilli ninale keerata.“

„Seda muidugi,“ oli peatoimetaja nõus, „aga üksteist õgida oskame ilma provokaatoritetagi. See on meie ajalooline pärandus. Lisaks veel, et tegemist on põrandaalustega. Nende peas muutuvad nähtavasti kõik ideed pisut nagu tõrreusulahuks, sest igast tagakiusatud mõttest saab lõpuks pöörasus. Ma olen sagedasti mõelnud, et mis küll sünniks, kui need inimesed saaksid võimu oma kätte. Asi oleks vististi hullem kui ühegi tsaari ajal.“

„Niisugused tõrreusulised ei haara mingit võimu,“ arvas Sillamäe.

„Ärge ennustage,“ hoiatas peatoimetaja, „meie pole kaardimoorid.“

Aga hoiatusest hoolimata kinnitas Sillamäe ometi, et tema silmad seda võimuhaaramist ei näe või vastasel korral olevat ta valmis ära sööma oma vanad kalossid. Neid viimaseid sõnu kuulis ka Joosua, ja see ütles rõõmsalt:

„Seda tõotust peame meeles. Olen näinud, et loomad närivad vanu saapaid, aga vanade kalosside söömist ma pole veel näinud.“

„Ega näe nüüdki,“ vastas Sillamäe.

„Veame kihla, et näen,“ ütles Joosua.

„Hea küll, veame pealegi,“ vastas Sillamäe. „Kui võidad sina, söön mina omad kalossid, ja kui võidan mina, sööd sina omad, nii et nõnda näed sa tingimata vanade kalosside söömist. Tähtajaks määrame sinu surmapäeva, sest peale surma ei söö ega näe sa enam midagi.“

„Aga sina näed?“ küsis Joosua.

„Mina näen,“ vastas Sillamäe, „sest mina olen kristlane ja usun elavat hinge, sina aga usud surnud Marxi.“

„Usu, va vennas, meie mõlemad sureme enne kui Marx,“ ütles Joosua veendunult.

„On ta siis surnust üles tõusnud?“ küsis Sillamäe imestunult.

291