„Noh, siis on need kassameistrid raipenokkijad,“ vastas Sillamäe teravalt.
Aga nüüd läks Joosua hääl nii valjuks ja tema juuksesalgud hakkasid sel määral peas lendama, et Indrek tundis iga karjatust ja juukselendu kui etteheidet, sest tema oli kogu selle riiuragina põhjustanud. Ometi ei pidanud ta sündsaks lahkuda ja sellepärast pidi ta kõik ilusasti ära kannatama. Alles tüki aja pärast võis ta kergemalt hingata, sest siis pöördus sõnelemine teisele alale.
„Et ka niisukese inimesega peab ühte lehte toimetama!“ kirus Joosua. „Aga nõnda on selle kodanlise rämpsuga ikka: inimesed Soomest ja Saarest kokku ajada ning see peab olema toimetus, kel on põhimõtted. Kus on siin põhimõtted, kui toimetuses istuvad inimesed, kes on nagu tuli ja vesi.“
„Mitte nagu tuli ja vesi, vaid nagu hing ja kolmnurk,“ aitas Sillamäe tagant järele. „Aga miks te ei asuta oma lehte, kus oleksid ainult puhtad põhimõtted, muud midagi. Igale poole pange ainult põhimõtted ja kus põhimõtet ei ole, see jätke panemata. Tehke ka õnnetused ja kuriteod põhimõttelisiks, eriti aga kuulutuste külg. Ja kui kuulutusi ei ole, siis kuulutage ise suurelt, suurelt, et — otsitakse põhimõttelikke kuulutusi.“
„Sa võid ju ironiseerida, niipalju kui tahad, aga ometi on sul väga hästi teada, miks meil pole oma õiget häälekandjat,“ ütles Joosua.
„Jumala eest, mitte midagi ei tea ma,“ vastas Sillamäe ilmsüütult. „Jõust ei ole teil ometi puudu, kui otsustada mõne mehe sõnade järele, ja sõjariistu olevat tarbeks, sest neid veetakse teile sisse, muretsetakse koha peal ja valmistatakse vabrikuis. Mulle räägiti, et mõni vabrik valmistavat nüüd masinate ja vagunite asemel ainult sõjariistu. Sinul on selles asjas muidugi täpsemad andmed käepärast. Ja rahast peaks teil ka jätkuma, sest seda korjate kogu linnas, kas revolvriga või ilma.“
„Kas sul tõesti pole häbi?“ küsis Joosua ja pöördus toolil ümber.
