hasummas, mille sõdur tõotas tasuda esimesel võimalusel, kinnitades oma tõotust kõigi pühakute, Õnnistegija enda ja isegi oma viie alaealise lapse vere juures, sest teda pidi ootama surm, kui ta abi ei saa. Teda oli siia kui revolutsionääride pesasse juhitud, kus pidi olema peameheks ei keegi muu, kui Sillamäe, kes lõi Joosuaga nii ägedaid sõnalahinguid revolutsiooni pärast. Ja et sõdur pidas ka oma tegu revolutsiooniliseks sammuks, siis tuli ta teistelt revolutsioonitegelasilt abi saama. Tema oli nimelt kusagil raudteejaamas läinud monopoli ostma, mis olnud kõvasti keelatud, ja sellelt teolt tabatud ta politseinikkude poolt. Temalt võetud relvad — mõõk ja püss — ning müts, milles seisis tema nimi. Enne kui jõuti protokoll kirjutada, kuulis ta lahkuva rongi vilet, kahmas oma mütsi, valas millegi raskega politseiohvitserile pähe, nii et see langes kui kott, andis veel mõned hoobid paremale ja pahemale, tormas toast välja, jooksis ülepeakaela jaama, kargas seal sõitvale rongile ja tuli ühes teistega linna. Tema kuriteo ainukeseks avastajaks olevat asjaolu, et tal puuduvad relvad — püss ja mõõk, sest mütsi saanud ta enne kätte, kui loeti sealt seest tema nimi. Jaamas rääkinud ta juba vana sandarmiga, see lubanud talle hea mehe poolest relvad müüa, kuid nõuab nelikümmend seitse rubla. Seda raha sõduril muidugi ei olnud, aga ta lootis, et tema kui revolutsionäär siit selle summa saab, sest ta lõi ju politseiniku maha. Saanud eitava vastuse, ta tegi väga arusaamatu ja jahmatanud näo.
„See tähendab kuidas?“ küsis ta natukese aja pärast juhmilt.
Talle seletati uuesti, et teda on võõrasse paika juhatatud ja et siin pole mingisuguseid summi selletaoliste otstarvete jaoks.
„Aga kuhu ma pean siis minema?“ küsis sõdur.
„Meie ei tea teid kuhugi juhatada,“ vastas Joosua.
„Kas siis tõesti hallivatimees-politseinik pole neljakümmend seitset rublagi väärt?“ küsis sõdur imestunult ja vahtis korda mööda kõigile näkku. Kui talle selle peale keegi ei vastanud, ütles ta äkki: „Tähendab te ehk annate mu ära, teatate politseile?“
