kusagil. Olgu või kümme nuhki kannul, kätte ei saa ükski midagi. Sest pea meeles: nuhid on igal pool, igal pool. Ja nemad on alati väljas. Nad peavad olema, sest muidu kaotavad nad oma koha. Sinul, laps, pole ju sellest aimu, aga see nuhkide asi on ju nagu vabrikutööstus, antakse igaühele oma tükk kätte ja katsu ainult, et omaga valmis saad. Nõnda on see. Sellepärast peab ennast kõigest väest hoidma.“
„Ta ütles ennist, et sõidaks hea meelega kas või kohe ära Ameerikasse, ja see olekski kõige parem,“ rääkis ema.
„Ja muidugi,“ oli isa nõus, „see oleks see kõige parem. Said terveks ja sõida. Aga seni kui oled siin, hoia oma nahk, sest muidu ei lastagi sind välja. Ja mis ma veel tahtsin sulle öelda, tüdruk: selle meie üürnikuga ära sa nii väga sõbrusta ega temaga käi, sest ei või ju teada, mis või kuidas. Temal on igasugused tutvused. Mõnikord käib ta kellegi nooremehega, kes teenib politseis…“
„See on ju tema koolivend maalt,“ seletas Kristi.
„Mis sest, et koolivend,“ ütles isa. „Koolivend, koolivend, aga teenib politseis, meie ei tea neist ei ühest ega teisest midagi, parem siis eemale hoida.“
„Isa, sa ei hakka ometi härra Paasi kahtlustama!“ hüüdis Kristi pisut valjumalt.
„Tasa, hull loom!“ taltsutas teda isa. „Sa karjud, nii et tema ise ja ka teised võivad kuulda. Mina ei mõtlegi teda milleski kahtlustada, ma ütlen ainult, et meie ei tea temast midagi ja temal on tutvus politseiga, sellepärast on parem hoida kui pärast oiata. Saad aru? Ma ei taha ju midagi muud, kui ainult sind kaitsta. Enese eest ma juba ei muretse, sest mina olen vana känd, kelle peale ei hakka ühegi võmmi ega nuhi hammas nii kergesti.“
Kui Kristi sai viimaks minema, siis märkas ta oma mõtetega üksi jäädes, et kogu rääkimisest isa ja emaga temas on sündinud mingisugune imelik pööre: tema ei taha enam ei Ameerikasse sõita ega ka Indrekut kohates ettevaatlikumaks muutuda. Jah, isegi seda viimast mitte, sest olgu Indrekuga muidu mis tahes, aga teda
