andidega. Igalpool olevat oma politika, ka revolutsioonis, mis on küll puht vabadusvõitlus, aga ikkagi ilma politikata ei saa. Sellepärast olgu siis nende politika — igavesti hädaldada, kurta, kui jutuks tuleb, ja tasapisi ära elada. Mitte pillata, sest revolutsioon ei ole pillamiseks. Aga kui tahab mõnda paremat suutäit, siis peab seda ostma sealt, kus sind keegi ei tunne, ja peab seda sööma siis, kui keegi ei näe. Üldse peab hakkama elama revolutsioonilist elu: tasa ja targu, niiöelda põranda all.
„Ja mitte karta, mu eideke,“ patsutas Lohk naisele õla peale, „ega me päris nälga ikka jää, kuidagi kikerdame läbi. Meil ju vana tagavara ka pisut, seda ma pole peaaegu puutunudki. Aga mis peaasi: ikka süüa ja salata, ikka süüa ja salata, see on see õige revolutsiooni viis ja seda olen ma nüüd selgeks saanud.“
Niisugune oli Lohu arvamine revolutsioonilisest tegevusest ja seda õpetas ta ka oma naisele, et oleks vähemalt perekonnaski vastastikune mõistmine ja kodune rahu. Kui ta aga täna koju tuli ja tütre leidis olevat väljaminemiseks riietunud, ütles ta tasakesi, nagu oleks tegemist mõne saladusega:
„Kas juba nii kaugel? Väga hea. Seda ma ootasin juba ammugi, sest ma tahtsin sinuga paar tõsist sõna rääkida.“
„Las ta enne tuulutab ennast vähekene,“ ütles ema, „ta läheb ju siin toas sedasi ogaraks.“
„Ei,“ vastas isa ja ikka vaikselt, et see kuhugi ei kostaks, „enne ütlen mina, mis mul öelda, ja alles siis võid minna. Ning pidage meeles: see jääb meie vahele. Nimelt, Kristi: mis tegid sina sel pühapäeval, kus õhtul oli laskmine, nii et sina said haavata, just samal korral, mis sa tegid seal väljas koosolekul? Sa olid ju seal, eks?“
„Olin küll,“ vastas Kristi.
„Noh, hea küll, et olid, aga milleks sa seal olid?“
„Vaatasin rahvast ja kuulasin kõnesid, muud midagi,“ vastas Kristi.
„Kas tõesti?“ küsis isa. „Sa ikka tõesti valetad mi-
