vaatab mulle otsa, keerutab silmi ja väänab käsi, kohe tunnen, et mul pole mitte ainult verejanulise hambad, vaid ka tema tõelised neli jalga, suurte käppade ja küüntega. Ja mõtle ometi, mis oleks, kui kõik kuulajad, vanad ja noored, keskealised tugevadki tunneksid samuti ning kui kõneleja saadaks nad sandarmite ja politsei kallale. Kas neid võiks miski päästa? Kas aitaks siis kasaka nuut, kaloti revolver, müürid ja rauad? Usu, ei aitaks, miski ei aitaks. Ja sellepärast ma mõtlen vahel: mis oleks, kui ma poleks pristavi juures kirjutajaks, vaid selle asemel kõneleja, niisuke kõneleja, kes räägib inimestele kas või verised hambad suhu ja härjasarved pähe. Ah! midagi pole ilmas toredam, kui olla niisuke kõneleja, et teised sind usuksid nagu igavest tõde.“
„Aga kas siis seda kuidagi ei saa?“ küsis Indrek. „Kas ei saaks nõnda, et oled pristavi juures, teenid ausasti oma leiba ja käid vabal ajal, ütleme, õhtuti, nende juures kõnelemas, alguses muidugi harjutamas?“
„Jumala eest, kui võiks nõnda! Kui oleks niisuke vabadus, et ole ise kalott ja samal ajal kihuta inimesi kalottide vastu üles! Ole sandarm, ole nuhk — aga ei, nuhk ma siiski olla ei tahaks, ükskõik kui suur vabadus. Ja tead, kuis mina siis teeks? Arva! Ma kihutaks inimesed sandarmite kallale nagu nälginud tiigrid, kes haistavad verd, ja kargaks siis ise neile ette, hüüdes: siin ma olen, teie vend ja seltsimees sandarm. Tapke mind, sest mul on munder seljas ja mundril hiilgavad nööbid!… Mis sa arvad, kas nad löövad mu maha?“
„Löövad,“ vastas Indrek, „kui sa hästi kõnelesid.“
„Siis jään parem pristavi juurde edasi,“ ütles Otstaavel, nõnda ehk päästan naha.“
„Kas sealgi päästad,“ kahtles Indrek.
„Aga kuhu ma pean siis minema, mis tegema? Kes mind tahab? Tead, va vennas: nali naljaks, aga kui oled kord politseis, siis pole enam kuhugi minna, see on see viimne. Politseist ei taha sind enam keegi. Mitte keegi. Hea veel, kui teenid mundrini, siis mõni naine võtab su mundri pärast, aga muidu ei taha sind nainegi.“