uus kord igal pool läbi löönud, nii et kui jalule saab, ei teagi alguses, kuis olla ja kuis elada.
„Ei see nii ruttu lähe,“ seletas talle Indrek. „Et uus kord tuleb ja maksma pannakse, selles pole kahtlust, kui meie ise seda kõigest hingest tahame ja nõuame…“
„Meie ju tahame ja nõuame kõigest hingest,“ kinnitas Kristi.
„Hea küll,“ vastas Indrek, „aga selleks on täielikku sotsialismust vaja, kõige täielikumat. Kuid enne peavad olema sandarmid läind, politsei läind, sõjavägi läind, vangimajad läind, piiteri valitsus läind, Siber läind, Sahalin läind, kogu vana rämps läind, alles siis tuleb sotsialismus.“
„Issand, kui hea see on, kui kõik on läind!“ hüüdis Kristi vaimustuses.
„Sest kui tuleb täielik sotsialismus, mis on teaduslik marksismus, siis pole kogu seda vana rämpsu enam tarvis, vaid kõik saavad vennaks ja õeks ja rahvas valitseb end ise. Nüüd õpetab sotsialismus klassivõitlust, vihast klassivõitlust, aga kui see vana rämps on läind ja sotsialismus maksmas, siis kaovad klassid ja ühes nendega ka klassivõitlus. Jääb järele ainult üks klass, tööliste klass, ja temal ei ole enam kellegi vastu võidelda, sest teisi klasse pole enam olemaski ja nad ei tule ka enam, sest on ju rahvavalitsus. Naine vabaneb siis mehe orjusest, saab esimest korda täiesti vabaks. Mehele minnakse ja naist võetakse mitte enam raha või seisuse pärast, vaid puhtinimlikul alusel.“
„Aga kas ilul on siis veel tähendust?“ küsis Kristi. Indrek tundis, et temale on lõks üles seatud, sest tal tulid meelde küsija liig pikad ja suured käed. Sellepärast ta vastas põiklevalt:
„Ilu, teate, ei saa patta panna ega kangaks kududa. Kui inimesed on täiesti vabad ja üheõiguslikud, siis on ilu vooruste seas viimane, sest ilu pole kellegi võtta ega teha, küll aga näiteks haridus, tarkus, ausus, leplikkus, truudus, töökus, kasinus, usinus ja nõnda edasi. Need omadused suruvad ilu hoopis tagaplaanile, kui
