sikuuliga augu sisse puurib, ega see auk siis enam jumalaand ole. Nõnda ka Lohu tütrega.“
„Pole viga ühti, küll jumal kasvatab kuuliaugu kinni,“ ütles eit.
„Aga kurat jätab märgi järele,“ vastas kaupmees laia lõuaga naerdes, nii et kõht vabises, ja teised naersid kaasa, sest muidu oleks võinud nende krediit ära nappida. „Aga preili sõidab ju Ameerikasse, seal olla naistest nii suur puudus, et isegi kuradi märgitud leiavad mehe,“ lisas kaupmees natukese aja pärast juurde, mis tõi uue naeruplahvatuse.
Muidugi, kui vaga eit selle poejutu emand Lohule palvetunnis kõrva sosistas, leidis see küll seks korraks paraja seletuse, aga või ta siis selle seletusega kogu ilma naeru jõudis summutada. Emand Lohk arvas nimelt, see olevat kaupmehe poolt sellepärast, et nemad ei võta temalt kaupa, vaid käivad teises poes, sest kaupmees olevat alles hiljuti temalt küsinud, et kas tema kaup halvem kui teisel. Samuti öelnud ta, et emand Lohk andvat inimestele halba eeskuju. Oma maja rahvas pidavat kokku hoiduma, sest siin on kõik niiöelda ühe pere lapsed, kui rääkida „kulduurakeelt“. „Nad on kadedad, nemad kõik on kadedad, et minu tütar sõidab Ameerika, aga nende omad peavad jääma siia, sest neil pole seal ühtegi onu või tädi, kes saadaks reisiraha või muretseks hea koha,“ seletas emand Lohk. „Aga Ameerikas pole see, mis siin, seal on kõigil saksa elu ja olemine, sest seal õpetatakse juba ahvid tööle. Keegi rikas mees ostnud korraga mitusada ahvi, paneb need inimeste asemele rühmeldama, sest üks prohvessor õppind ahvide keele ära ja nüüd pole enam muud, kui anna tubinaga takka.“
Nõnda seletas emand Lohk asju palvetunnil ja pisut seletas seda nõnda isegi praegu sisse astudes, kui oli kuulnud oma tütre heledat häält ukse taha. Aga ei Kristi ega Indrek tahtnud hästi uskuda juttu ahvidest, kuid emand kinnitas, et tema ise oma silmaga lugenud seda lehest. Seal olnud selgesti öeldud, et prohvessoril on juba ahvide keel üsna selge ja et puuduvad veel
