tuvad nad. See laskminegi, see polnud ju tõepoolest mitte midagi. Vaat’ kui oleks tehtud nõnda, et ammugi oleks lehes temast ette kuulutatud, pikalt ja laialt kirjutatud, nii et kõik oleksid temast lugend, teda arutand, temast mõelnd ja unistand…“
„Kuis nii unistand?“ küsis Indrek arusaamatuses. „Kes siis sellest oleks unistand?“
„Miks mitte?“ vastas Kristi samuti nagu arusaamatuses. „Põrgupiin on ju veel hirmsam kui oli see laskmine, aga minu ema mõtleb ja unistab temast ühtpuhku, et kas pääseb temast või ei pääse. Ja see jaapani sõda või kõik need teised sõjad, mis ajaloos, neid ometi teatati ette, neist räägiti, kirjutati, mõeldi ja mina arvan, et oli neidki, kes unistasid. Noh, ja kas need ei olnud hirmsad? Kas need olid vähem hirmsad kui see meie turu laskmine? Need olid ju veel hirmsamad, eks?“
„Ei, need ei olnud nii hirmsad,“ arvas Indrek. „Seal oli võitlus, sõjas on ikka võitlus, aga meil polnud mingit võitlust, oli lihtsalt tapmine.“
„Aga sõjas tapetakse selle eest palju rohkem,“ vaidles Kristi vastu „ning kõik teavad juba ette, et seal tapetakse palju rohkem. Vaat’, kui mina oleks ka ette teadnud, et lähen ühes teiega turule teiste juurde ja et seal tuleb siis laskmine. Isegi seda oleksin võinud ette teada, et saan sealt ja sealt nõnda ja nõnda haavata…“
„Aga siis te poleks ju turule läind, või kui oleksite seda teind, siis oleksite esimest soldatit nähes putku pistnud,“ ütles Indrek.
„Kust te seda teate?“ küsis Kristi. „Inimesed lähvad ju sõtta, kuigi teavad, et seal on tapmine.“
„Sõtta sunnitakse minema.“
„Kas siis ükski ei lähe vabatahtlikult, niiöelda himu pärast? Mõned ju lähvad,“ ütles Kristi. „Aga hea küll, ütleme, et ei mina ega ükski teine poleks läind heastparemast turule laskmise ette, vaid meid oleks sunnitud minema ja sellest oleks enne avalikult teada antud…“
