Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/21

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Milleks teie olete siin?“ küsis temalt viinahaisuga noormees.

„Milleks kõik — kuulan kõnet,“ vastas Indrek. „Aga mis teie sellest tahate?“

„See on meie asi,“ vastas noormees. „Sest teie nuhite.“

„Mitte nõnda,“ segas teine noormees vahele, aga see oli ainult nagu õli kallamiseks tulle, sest viinahaisuline purskas: „Mis kurat seal veel kõmmeldada, teine on ju nuhk! Kuhu ta putkas?“ pöördus ta Indreku poole. „Läks sõna viima? Teie jäite peale passima? Tunneme!“

„Teie eksite põhjalikult,“ ütles Indrek nüüd, sest ta hakkas taipama, milles asi.

„Soo! Või mina eksin? Vastake mulle: kas see teine teenib politseis?“

„Teenib küll,“ ütles Indrek.

„No näete!“ hüüdsid mõlemad noormehed võidurõõmsalt. „Politseihingi pole meil täna vaja ja sellepärast, kui teil luudkondid kallid, kaduge,“ lisas viinahaisuline juurde. „Öelge seda ka selle teisele, kui ta tagasi tuleb, teist korda me suud kulutama ei hakka, vaid paneme käed käima.“

Sellega kadusid nad rahva hulka, kust nad ilmusidki.

Indrek seisis natukene aega sealsamas, kuhu teised ta jätsid. Aga siis tuli tal hea mõte. Ainult kahju, et see hea mõte tuli nii hilja. Miks ei öelnud ta noormeestele, et tunneb vigase käega Lohku ja on selle juures korteris! Oleks ometi näinud, mis näo nad oleksid teinud. Ja Indrek läks oma endisele paigale tagasi, et Otstaavlit oodata või noormehi nähes neile öelda, mis ta esteks unustanud ütlemata. Ohkav eit oli vaheajal oma männijuurikalt kadunud. Ta oli vististi lähemale läinud, et paremini kuulda, sest esimese asemele asunud teine kõneleja rääkis juba nõnda, et temast võis aru saada iga noor ja vanagi. Teine rääkis nimelt õigusest, töölise õigusest, kelle higi ja vaev peab kogu ilma ülal. Aga seda õigust ei taheta tunnustada; sandarmi-hüäänid, politseikoerad, kapitalistid-vereimejad, mõisnikud-kur-

21