politiline lööknumber. Sellepärast ei suutnud langenute omaste pisarad, meeltheitev karjumine, nõrkemine ja minestamine kuigi palju. Oleksid pidanud ehk esinema sajad nutunaised ja leinamehed kogu oma meelirabava kunstiga, kui oleks tahetud saada nõutav hulk masendavat leina. Oli unustatud isegi kabeli kellamehele ütlemast, et ta peab täna helisema panema kõik oma kellad ja lööma neid kas või nelja käega. Alles viimasel silmapilgul märgati eksitust ja rutati seda heaks tegema.
Leinarong venis nagu päratu muinasjutuline meremadu läbi linna. Kui esimene ots oli jõudnud juba agulimajakeste vahele, polnud saba saanud veel liikuda paigalt.
Ja ometi polnudki kõik langenud koos. Puudus Passelmanngi, sest tema naine ei tahtnud teda ühes teistega matta, nagu ei kuulukski ta vabadusohvrite hulka. „Nende kaakide kätte ma oma meest vintsutada ei vii,“ ütles ta kibedas vihas, nagu oleksid matjad ise ka mõrtsukad, ja toimetas oma mehe üksinda ning eraldi maamulda.
Oleks võinud peaaegu arvata, et matuserongil ei tulegi lõppu, sest tagapool taotakse vahetpidamata uusi naelu uutesse puusärkidesse, kuhu asetatakse ikka veel uusi langenuid, sest veel pole vabadus täiesti lunastatud. Vabadusjumal on sama täitmatu ja verejanuline kui sõjajumalgi. Ei olnud sellepärast õigus neil, kes panid oma pärjalindile sõnad: „Vägivalla viimastele ohvritele.“ Palju paremini tundsid vabadus jumalat need, kes laususid oma lindiga: „Teie veri on õli püha vabaduse tulesse,“ sest ei ju vaibu kunagi vägivald ega tohi sellepärast ka kustuda vabadustuli. Vabadus on see imelik taim, mis sööb iseenda — sööb vägivallaks. Kus on need vabad, kes ei usuks ainult vägivalda ega küsiks imestusega: mis on vabadus? Iga ori usub ainult vabadust, — iga vaba ainult vägivalda ja mõlemad talitavad sellekohaselt. Aga ajakeerus võib igast orjast üleöö saada vägivalla-apostel ja igast vägivallajüngrist vabaduspreester. Nii see oli olnud tänini ja nii see oli ka nüüd. Ühe vabadus on teisele vägivald ja mõlemad
