XVIII.
Peale vabaduse ja õiguste seletamise, mis toimus enampakkumisi, oli veel kaks küsimust, mis hoidsid avaliku arvamise ja rahva meeleolu pinevil, esiteks: kes oli suures tapmises süüdi, teiste sõnadega, kes oli tapja? ja teiseks: kuidas matta tapaohvrid?
Alguses näis nõnda, et esimene neist küsimusist on lihtsam ja teine keerulisem, aga pärast selgus vastupidine — teine oli lihtsam, esimene keerulisem. Muidugi, inimesed olid tapetud, selles polnud kahtlust, mõnikümmend inimest. Ei kahelnud ka selles keegi, et soldatid lasksid ning et just sellele laskmisele järgnes nähtavasti mainitud inimeste surm, nii et laskmine pidi nii või teisiti põhjustama surma. Just nii, see oli selge. Nii et asi oli üsna lihtis: soldatid lasksid ja inimesed said sellest surma või haavata. Aga soldatid ei võinud midagi sinna parata, et nad lasksid, sest neil olid püssid käes, neid oli õpetatud laskma ja peale selle oli neil veel kästud lasta. Tähendab, küsimus oli selles, kes oli käskinud? Aga juurdlusel selgus, et küsimus pole sugugi selles, vaid — kes oli käskinud käskijat? kes oli käskinud käskija käskijat? kes oli käskinud käskija käskija käskijat? jne., kuni jõuti inimestelt seaduseni ja seaduselt uuesti inimeseni, kes seisis väljaspool seadust. Aga öelge nüüd ise, kuidas tahate vastutusele võtta selle, kes seisab väljaspool seadust? Vastutusele võiks võtta ainult süsteemi, sest see on seaduses ette nähtud.
See on asja üks külg. Nüüd teisest küljest: hea küll — soldatid lasksid. Aga kas soldatid ka siis oleksid lasknud, kui rahvast turuplatsil poleks olnud, mis te
