„Aga heldene taevas, kes siis?!“ hüüdis proua Kuusik hämmastunult. „Ega ometi Jeesus Kristus? Kes siis lunastama hakkab? Kes päästab meid ära kurjast?“
„Ma ei tea,“ vastas Indrek.
„Teie olete uskmata,“ ütles proua Kuusik nüüd. „Teie, mehed, olete kõik nõnda, juba lapsest saadik. Sellepärast ütlen mina alati, et kui naisi poleks olemas, siis läheksid kõik mehed põrgu.“
„Ennem oleks ehk nõnda, et kui poleks naisi, siis poleks ka taevast ega põrgut,“ ütles Indrek, korrates kellegi teise meenunud mõtet.
„Nojah, muidugi, mehed arvavad ikka, naised on nii halvad ja kurjad, et jumal pidi nende pärast looma põrgu, sest et neile vähemast ei aita,“ rääkis proua Kuusik. „Aga mina ütlen teile, et põrgu on jumala armunõu ja mehed teavad temast sama vähe kui naised. Seda ütlesin ka kadunule alati. Aga kas te võite arvata, mis tema mulle ükskord selle peale vastas? Teate, see oli just tol õhtul, kui teie tulite oma katkise kaelaga. Tema vastas, et oleks ta sel kasside karjumise õhtul mulle hirmu nahka ajanud, siis oleksime meie kahekesi, s. t. kadunu ja mina, teada saanud, mis on põrgu. Ja kui mina küsisin, kuis see oleks võimalik olnud, ütles ta lihtsalt: meist, s. o. minust ja temast oleks saanud siis mees ja naine. Ja uskuge või ärge uskuge, aga hirmuga oli tal ometi õigus, olgu põrguga lugu kuis tahes. Mina mõtlesin siis justament, et mis mul temasugusest mehest kasu, keda ma sugugi ei karda. Mis tugi on inimesel sellest, keda ta ei karda? Kuid samal ajal mõtlesin ma veel midagi, aga seda ta juba ei teadnud, ei saanudki teada, suri enne ära. Oleks ta kauem elanud, siis ta oleks ehk ka seda teada saanud, kas või minult endalt, sest nüüd ma oleks võinud seda talle juba öelda.“
„Mis asi see siis oli, kui küsida tohib?“ ütles Indrek huvitatult.
„Vaadake, sel õhtul, kui kassid nii karjusid ja tema minult küsis, kas ma tahaks tema omaks saada — ta ütles nimelt omaks, mitte naiseks, nii delikaat ta oli — vaadake, siis olime alles mõlemad nii noored, et meil oleks võinud olla lapsi, aga just seda mina ei tahtnud.“
