Tänaval meenus Indrekule tema viimne kõnelus härra Bõstrõiga hommikuse päikese paistel. Tähendab vanamehel oli oma unenäoga ometi õigus! Vanamees aimas nagu tõepoolest oma otsa ette. Või tuli see ehk ainult sellepärast, et ta nii väga oma otsa uskus ja usu tõttu teda ootas, peaaegu ihkas? Sest kui inimene midagi kõigest hingest tahab, siis saavutavat ta selle nii või teisiti. Siiski imelik! Ta rääkis nii sagedasti hirmust ja sellest, et hirmu tõttu hakkavad inimesed tegema arutuid tegusid. Selle arutuse pärast näis ta hoiduvat hulkade eest. Kuid mis ta sellega võitis — mis ta võitis oma hirmuga? Võib-olla, kui ta oleks olnud ühes Indrekuga turul vinguvate kuulide ees, ta oleks ehk praegu alles elanud. Võib-olla!
Indrek koputas söögimaja uksele esimest, teist ja kolmat korda, kõvendades järk-järgult hoopide tugevust. Kähisev koer hakkas kohe ukse taga haukuma, surudes vahetevahel kuuldavasti nina haistmiseks uksepraole, et selgusele jõuda koputaja isiku suhtes. Alles tüki aja pärast lähenesid uksele ka inimese sammud, mitte vanaproua omad, vaid kellegi kerged ja kärmed jalad ning noor hääl küsis:
„Kes on? Mida soovite? Täna süüa ei saa, söögimaja on kinni. Lugege sedelit uksel.“
„Juba lugesin,“ vastas Indrek, „aga ma tahaksin proua endaga paar sõna rääkida.“
Nüüd keerati uks lukust tasakesi lahti, Indrek tundis, et ettevaatlikult ja tasakesi, ja ta seisis noore tõmmuverelise ning pisut nagu kahupealise neiuga vastastikku, kes lausus:
„Ah, see olete ju teie! Üks silmapilk, ma ütlen kohe emale.“
Varsti ilmus perenaine ise. Ta oli üleni mustas, silmad nutetud, lõõtsutav koer kõrval, kelle suust rippus roosakas keel.
„Eks ma öelnud teile juba ammugi, et tema läheb viimasel ajal naljakaks,“ rääkis vanaproua ilma pikema sissejuhatuseta. „Niisuke asi ei tähenda kunagi head, mitte kunagi, seda olen ammugi märkinud. Surnud! Lausa keset kõnniteed surnud! Kuul otseteed südamest
