XVII.
Et vabadusest arusaamist ühtlustada — sest kõik arvasid, et õigest vabadusest peab kõigil olema ühesugune arusaamine, — siis peeti vabaduse esimesest päevast alates koosolek koosoleku peale. Õieti oli see üks ja sama koosolek, millele tehti väikesed vaheajad, kui inimesed olid end laeni täistuubitud ja kuumas ning umbses ruumis rääkinud ja kuulanud näljaseks, uimaseks, uniseks, lõdvaks, loiuks, tülpinuks ja ükskõikseks. Nõnda kestis see päevade ja ööde kaupa ning aina seletati vabadust, milline ta olema peaks ja milline ta olla ei tohi. See oli suur saun niihästi vabadusseletajaile kui ka vabadusele endale.
Kuulajaskond, enamikus töölised, olid vaevalt ka kõige pingutavamas töös tundnud sellist lavaleili kui siin vabadusrappimisel. Tundus ajuti peaaegu nõnda, et raske on küll vabaduse eest võidelda, aga veel raskem temast aru saada, s. t. nii õieti aru saada, et see arusaamine kõlbaks ka teistele.
Mõni seda teab, millega kogu see arutamine oleks lõppenud, kui poleks leidunud inimesi, kes oskasid hulgale selgeks teha, et vabadusega on sama lugu nagu, ütleme, kas või maja ja maatükiga, leivapätsi ja palgaga: mida suurem, seda parem. Muidugi, maatükk võib olla nii suur, et sa ise ei jõua teda harida, aga ta võib ju seista söödis, kui ei taha teisi appi võtta. Suurt leivapätsi ei jõua küll korraga ära süüa, aga see võib ju jääda teiseks korraks. Ka vabadus võib suurem olla, kui sa praegusel silmapilgul hädasti vajad, aga küllap ta tu-
