sa sellega, siis on mõni protokoll varsti kaelas. Ja nüüd ütle veel Käba, sa näljakoi ja sitavares, kas ma võin su lapsed ilma leiva ja kartuliteta…“
„Ei, kartuleid mul on veel,“ pistis Käba siinkohal vahele.
„Aga leib ja silgud?“ küsis kaupmees.
„Need on läbi,“ ütles Käba. „Viimased merimõrtsukad pistsid poisid ilma leivata kinni, ütlesid, et nõnda on süda tahedam, võib vett peale kaanida ja kõhtu saab ikkagi asja. Ainult suurem poiss ütles, et — vesi ju loksub, sinder, kõhus, ei saa hästi joosta. Mis sa siis, pime, ikka na ühtepuhku traavid, vastab talle naisterahvas, kauake see vesi nõnda sul sees seisab, keskpaik jällegi varsti hele.“
„Noh näed,“ ütles poodnik, kes ootas kärsitusega Käba jutu lõppu. „Sul on kõik otsas ja mina pean andma, eks.“
„Jah, ole meheks,“ lausus Käba, tõusis püsti, avas välisukse ja sülitas tänavale, millist viisakust ta tunnustas ainult majandusliku kriisi ajajärkudel. „Küllap lõpevad ka vabadusepäevad ja siis tulevad jälle polutskad, sest ega siis vabadus igavesti või kesta, inimesed surevad tema kätte nälga.“
„Mehe sõna!“ kinnitas kaupmees: „vabaduse kätte sureme nälga. Ja tead, mis mina sulle ütlen: sind ja su lapsi ma esiotsa nälga ei jäta, aga pillamiseks pole ka minul. Sinule annan muidu, teistele litsun tasapisi hinda juurde. Sest kust siis mina võtan. Ei kusagilt mujalt, kui litsun juurde, litsun juurde.“
Emand Lohul oli vabadusest niisugune arusaamine, et tema sagedasti seisis silmad peos, veel sagedamini aga ohkas sügavast südamest. Ja kui Kristi tahtis teada, miks ta nii ohkab, siis vastas ema:
„Sa küsid veel! Isal on käsi otsast, sinul peaaegu et oleks läind jalg alt! Ja kui sa veel ise näeksid, mis on sinu parema näksiga, kes sind nõnda tahab.“
„Aga keegi ei tea ju, mis temaga on, kui meie ise ei räägi, keegi ei ju saa seda eluilmas teada,“ kinnitas Kristi.
Ema vaatas nukra naeratusega tütrele otsa, nagu ta-
