„Näed nüüd, kui lühikesed on sinu vale jalad. Aga pea meeles, tüdruk, see läheb sul lõpuks kalliks maksma. Praegu sa lamad lahas, aga varsti võid sa istuda trellide taga.“
„Ise ütlete, et vabadus on juba välja kuulutatud,“ ütles Kristi.
„Mõni teab, kuniks seda,“ arvas isa ja lisas juurde: „õigust öelda, mina ei usu mingit vabadust, lihtsalt ei saa uskuda.“
Aga Indrek ja Kristi uskusid, Indrek sellepärast, et ta oli oma silmaga näinud liigutavaid stseene, Kristi — et Indrek kõigest nähtust temale oli nii usutavalt jutustanud. Pealegi, nad uskusid sellepärast, et nad nii väga tahtsid uskuda, sest nad unistasid vabadusest, ehk nad küll õieti ei mõistnud, mis see sõna sisuliselt tähendab. Kui neilt või nende taolisilt äkki oleks küsitud, mis on vabadus, siis oleksid ühed vastanud: vabadus on, kui tohib keelatud kirjandust lugeda; teised: vabadus on, kui tohib jumalasse mitte uskuda ja teda teotada; kolmandad: kui tohib salajasi koosolekuid avalikult ja ilma politseita pidada; neljandad: kui võib kirjutada ja kõnelda, mis süda kutsub; viiendad: kui saab palka juurde ja võib juhatajale, meistrile või õpetajale vastu hakata; kuuendad: kui võib vabriku üle võtta ja kommuuna sisse seada, nagu seda olevat suure eduga juba tehtud Inglismaal, Ameerikas või Jaapanis; seitsmendad: kui saad oma maalapikese või olevale lapikesele pisutki lisa ning seda võimalikult odava hinna eest, isegi üsna muidu. Aga oli ka neid, kes mõistsid vabadust kui piiramatut võimalust teha, mis süda kutsub, kas või põletada, lõhkuda, lihtsalt mürgeldada, teisi inimesi tülitada ja ikka aina vabaduse lipu all. Kui teine seda pahaks pani, siis öeldi ülalt alla:
„Ä’ä ole ikka naljamees! Vabadusepäevad, aga sina niisuke pirts. Tead, nüüd võib ühe vastu tattigi anda, ilma et keegi aevastaks.“
Muidugi, vabadusest arusaamine ei piirdunud ainult sellega. Oli neid, kes kehitasid õlgu ja ütlesid: „vabadus on see, mis temaga mõistetakse,“ ja jätsid targu seletamata, mida mõistavad siis nemad vabadusega. Mõ-
