tite lähedal seisid?“ küsis Lohk. „Ning kõneleja tünni otsas, kas see ka ei näind, mis sündis? Lollid! arvavad, et soldatid tulevad nalja pärast. Aga nüüd teavad, nüüd muidugi. Mina ka enne ei uskund, aga kui sain oma noosi kätte, siis oli asi klaar. Üleüldse, ütlen ma, on lollus nõnda oma nahka turule viia, pidage seda meeles, noorhärra. Mina tunnen seda mässuasja, tean kõik krutskid, kudas seda tehakse. Sina mine tulle, aga tema ise ei lähe; tema vaatab kõrvalt, kudas sina lähed ja misukese nahaga sa välja tuled. Tean! Tunnen nagu haisust! Tundsin ka eile. Muidugi, mis viga kindral olla, liiatigi veel naiste ja lasteta. Kui vaja, aura ära, kui paras aeg, ilmu uuesti. Aga kuhu mina auran oma naise ja lapsega? Kuhu aurab Käba, kui laste kõhud mängivad kodus marjaasi? Ja kes kannatasid eile? Ikkagi minu ja Käba taolised. Kas on ükski teistsugune hulgas? Eks oota!“
„Räägitakse, et…“ tahtis Indrek vahele öelda, kuid Lohk jätkas kõrgendatud ja ärritatud häälel:
„Räägitakse, õige, et keegi naine, noor tüdruk… Tähendab, lolla on ka mujal, mitte ainult meiesuguste seas. Loll on igaüks, seni kui ta pole targaks saand. Mõistate? Ja mitte kõigil pole niipalju õnne kui teil. Te pidite küll kusagil nõos lamama, seal on niisukesed kohad, muidu on uskumata. Muidugi, ka minu tütrel oli õnne, et pääsis nii kergelt…“
„Isa, mul oli hirmsasti õnne!“ hüüdis Kristi vahele. „Nüüd ma tean, mis on revolutsioon.“
„Need teavad veel paremini, kes surnukuuris,“ vastas isa pilkavalt, „nii et sul on veel õppida küll. Aga ütle mulle, tüdruk, mis lehed sul eile seal linna taga koosolekul käes olid?“
„Mul oli ainult üks leht, lendleht, see on vist praegu mul taskus,“ seletas Kristi.
„Nõnda võid sa luisata mõne teisele, mitte minule,“ ütles isa. „Mina tean päris kindlasti, et sul oli terve kahlak lendlehti ja et sa viskasid need rahva sekka laiali? On see nii või ei ole?“
Kristi ei vastanud, mispärast isa jätkas:
