imestunud nägu ja tõtta mõnda langevat lehte püüdma, nagu näeksid teda just praegu esimest korda, sest nõnda ei aima keegi, et sina ise nad viskasidki lendu. Ainult üheskoos ei saavat nad minna, sest tema, Kristi, pidavat minema alguses üksinda. Siiski — seal või seal tänavanurgal, nii ja nii kaua aja pärast nad võiksid kohtuda, jah, seda nad võiksid küll, kui aga Indrek tahaks.
Indrek tahtiski, aga ometi läks asi pisut teisiti kui kavatsetud. Sest kui ta asus teele, tuli talle vastu härra Bõstrõi, mapp kaenlas, ja pidas ta kinni, et mõni sõna vahetada, aga mõnest sai peagi mitu. Indrek oleks ehk ammugi minekut teinud, aga ta ei saanud, sest vanahärra hoidis teda sõna otseses mõttes hõlmast, kuigi ta ise kinnitas iga natukese aja pärast, et ta ei tahtvat teda kuidagi kinni pidada, ainult paar sõna, paar sõbralikku sõna.
„Ja mis see siis teile, nooremehele, teeb, kui te minusuguse vanainimese pärast pisut hilinete,“ rääkis ta. „Te ju ometi võite seda, et kuulate pisut üksiku vanainimese juttu. Sest pange tähele, noormees, vanadus on hoopis midagi muud kui noorus.“
Indrek ootas nüüd, et Bõstrõi hakkab talle seletama vanaduse ja nooruse vahet, kuid selle asemel ta hakkas rääkima unenäost, öeldes: „Näiteks mina: jumal seda teab, kust või millest, aga korraga näen unes suurt laant, selle keskel nagu lagendikku, lagendiku keskel suurt puud. Suurt, suurt puud! No ütelge mulle nüüd, kust võtab vanainimene äkki niisuguse unenäo, kui ta pole näinud mõnda laant juba pool eluiga? Aga nooremalt, kui mõnikord saigi veel laande, siis ei näinud. Mitte ainustki korda! Ja saate aru, see pole see, et näed unes — näed ainult unes ja mäletad seda vaevalt, vaevalt hommikul või ei mäleta hoopis tükkis. Aga nüüd: näen seda laant ja lagendikku ning suurt puud, vist kuuske, selle keskel ning näen, et see puu hakkab millegi pärast tudisema, tuikuma, nii et võib prahvatades langeda, langebki juba ja otse minu pihta. Mul hakkab suur hirm, nii suur, et seisan kui kapsajuurikas külmanud maas — õndsa ema sõnad, tulid mul unes
