kes võisid kaua aja tagant jälle kord ilmuda oma seltsimeeste-vabastajate keskele. Rõõmu pärast olid peaaegu pisarad silmas neilgi, kel korises tühi kõht ja vingusid kodu näljased lapsed. Ainult selles ehk oleks võinud kahelda, mis rõõmujoovastas töölisi rohkem, kas oma vanglast vabastatud seltsimehi kätel kanda läbi vaimustatud rahvahulga või teadvus, et nemad, need kandjad, ongi samad mehed, kes vabastasid oma seltsimehed, s. t. kes seda suutsid! Nemad ise niiöelda avasid vangla uksed, nemad ise võtsid oma linna Bastille, pealegi valamata tilkagi verd.
See oli ülev silmapilk, mis andis koosolekule pisut nagu kergemeelse ilme. See oli joovastus, mis polnud nagu õieti teenitud, sest nii mõnigi koosolijaist oleks pidanud teadma, et veri, mis pole valatud Bastillede ründamisel, võib voolata ka pärast seda. Aga sellele ei mõelnud praegu keegi. Rõõmutseti ainult oma esimese võidu puhul, nähes seltsimehi oma keskel, sest tunti, et tähtsad pole igakord mitte ainult tõsiasjad, vaid ka leegitsevad hingevalingud, mis valgustavad tuletornidena teed tulevikku ja saavad suurimaiks lohutajaiks raskemailgi võitluspäevil. Ei ole ju midagi ilusamat, julgustavamat ja õnnetuses lohutavamat kui teadmine, et kord olid tugev ja et siis oli maailm täis rõõmu, paljast rõõmu.
Tööliste rõõmust said osa teisedki inimesed, kes olid ilmunud nende koosolekule, sest nii mõnigi neist tundis ka ennast vangla uste kaasavajana. Kes nägi kogu seda rõõmutsevat mitmekesist rahvahulka, oleks võinud peaaegu arvamusele tulla, et temaga hõiskab kaasa kogu linn, kogu maa. Aga ometi leidus linnas ja ka maal õnnetuid inimesi, kel polnud põrmugi rõõmu, sest teiste suur rõõm tegi nad kurvaks, nagu oleksid nad ebausklikud, kartes jumalate viha inimeste suure rõõmu pärast.
Leidus isegi selliseid, kelle südamed olid täis viha, nagu oleks hõiskav hulk röövinud just nende rõõmu, et sellega pillerkaaritada. Nemad olid nagu veendunud, et ilmas pole üldse niipalju rõõmu, et temast jätkuks suurele hulgale. Rõõm on üksikute eesõigus, rõõm on
