XIII.
Aga seletamist ja vaidlust polnud mitte ainult „Rahva Sõbra“ toimetuses, vaid kõigis toimetusis ja kõigis majus ja paigus, kus sattus kokku vähemalt kaks inimest. Neil päevil juhtus isegi nõnda, et üksikud inimesed, eriti vanemad, hakkasid iseendaga valjult rääkima, kui ei leidnud kaasrääkijat. Lähed mööda tänavat ja kuuled, et keegi ütleb äkki vaidlevalt: „Ei noh, see ei või olla, see ei või olla“ või kinnitab veendunult: „Just nii, just nii, teisiti see olla ei või,“ ning vaatad uudishimulikult tagasi, et kes need seal nii valjult arutavad sassi läinud ilmaasju, aga ei ole kedagi olemas peale üksiku vanamehe, kes vehib kätega ja mõistab millegi üle kohut. Oli nagu vana muistne aeg tagasi pöördunud, kus draamades esinesid suured ja rasked monoloogid, mis nõudsid näitlejalt rohkem vaimu- ja andepingutust kui kõik kahe- ja kolmekõned kokku. Sest draamas ei tahtnud keegi uskuda, et inimene võib iseendaga kõnelda, kuna aga tänaval uskusid seda kohe kõik, niipea kui keegi nägi üksikõnelejat. Nõnda olid need osad elus palju kergemad mängida kui näitelaval.
Samuti, kui keegi oleks kirjutanud näidendi, kus sajad või tuhanded oleksid mänginud tumma ja ainult üks või kaks oleksid kõnelnud tundide kaupa, siis oleksid kõik karjunud juba veerand- või poole tunni pärast, et see pole tõenäolik, see pole loomulik, aga nüüd võis näha inimhulki umbseis ruumes ja ka lageda taeva all, isegi sügisese vihma käes, jalge all pori, kes kuulasid kõnelejaid kas või päevad otsa, ööd läbi ja
