eneste pool, sest meie, olles paljakäsi, provotseerime soldateid eneste pihta laskma, et siis pärast tühje sõnu teha.“
„Mine ütle seda politseimeistrile, kes juhatas laskmist, ning sul on kroonupaiuk või mõni lint kindel,“ ütles Joosua põlglikult, nagu oleks ta kokku puutunud mõne määriva asjaga.
„Ei, mu armas ametivend,“ vastas Sillamäe, „lint ja paiuk kuluvad politseimeistrile ära, sest oma jala eest on ta seda väärt. Aga veel enam kulus talle see purustatud jalaluu ära ja see on ainuke asi, millest mina aru saan. Kui võitlus, siis võitlus! Aga paljakäsi inimesi tulle kihutada, see on paremal korral ainult lollus.“
„Ja halvemal korral?“ küsis Joosua.
„Halvemal korral?“ küsis Sillamäe vastu ja jätkas siis: „Ma juba ütlesin — provokatsioon või harilik vene sõda, kus liha saadetakse masina vastu, mis töötab dünamiidi, terase ja nikliga. Nägid isegi, mis sündis kaugel idas — Portsmouthi rahu! Ja meie saame samasuguse rahu, kui me ei oska panna dünamiidi vastu dünamiiti ja terase vastu terast, vaid ajame elava liha ja vere.“
„Nõnda pole ükski revolutsioon võimalik,“ ütles Viljasoo omalt poolt.
„Siis ärge rääkige mulle provokatsioonist,“ vastas Sillamäe, „minge rääkige seal, kus teid ustakse. Ei saa te muidu oma revolutsiooni teostada, kui peate laskma verd valada, siis jumal teiega, voolaku veri, aga jätke vähemalt mind rahu oma süüdistustega. Võitlus on võitlus! Kes ründavad kindlust, ärgu lugegu langejaid ning ärgu tehku etteheiteid kindluse kaitsjaile.“
Sellega ehk olekski vaidlus lõppenud või vähemalt seks korraks soiku jäänud, aga nüüd arvas Kuru heaks omalt poolt Sillamäele tähendada:
„Sina oled pisut naljakas oma loogikaga. Kui asuda sinu seisukohale, siis olid kristlased ise selles süüdi, et neid Roomas taga kiusati, mis? Siis olid nemad ise need tõsised tagakiusajad, mitte paganad? Aga siis
