keerisid sealt“ ta rõhutas eriliselt konfiskeerisid — „konfiskeerisid mõne revolvriplõksu ja püssitortsu…“
„Miks siis kohe plõksu ja tortsu?“ küsis Joosua haavunult.
„Lihtsalt sellepärast, et kaupluses midagi paremat ei olnud, ei võinudki olla. Või arvad sina, et meie kauplustes seisavad vintpüssid ja kuulipildujad laos? Mõni kiirlaskja suurtükk ehk ka, mis? Ühesõnaga — haavlipüssitortsud ja väiksed revolvriplõksud, millega mõnekümne sammu tagant Oleviste kirikulegi pihta ei saa või kuigi saad, siis kuul ei jookse kasukastki läbi. See oli see saak. Aga akna pidi ometi ära lõhkuma, nii et iga kaabakaski võis näha, kuidas peab aknaid lõhkuma, kui on pimedus ja vabadus, niiöelda pime vabadus. Ja nõnda siis purunesidki teised aknad hoopis teissuguste kaupluste ees ja sealt võeti varustus, sõjavarustus — mõni uus ülikond, uued mansetid, kõrged kraed, sest võitlusse minnakse ikka paraadmundris, eks?“
„Sul on tagantjärele hea ironiseerida,“ ütles Joosua, „aga mis siis sina ise oleksid selle asemel teinud?“
„Minusse see ei puutu, sest mina pole revolutsionäär,“ vastas Sillamäe, „aga võib olla, selle asemel“ — ta toonitas neid sõnu eriliselt — „selle asemel ma poleks üldse midagi teinud. Muidugi, kui saadud sõjariistu mõeldakse rahuliku elaniku vastu tarvitusele võtta, et temalt veel midagi konfiskeerida“ — eriline toonitus — „siis muidugi on ka igal revolvriplõksul ja püssitortsul oma kaal, aga kas tasub see seda meeleolu muutust, mis niisugused konfiskeerimised endaga kaasa toovad, selles on kogu küsimus. Te peletate kodanlase enne ära, kui ta on aidanud teil poliitilised vabadused kätte võita, selles on asi. Te olete nõnda varsti üksinda ja siis on fiasko — paratamatult. Tasub seda mõni muidu saadud revolver või haavlipüss, millega võib minna küll tetri laskma, mitte aga soldati vastu?“
„Kodanlase meeleolu pärast ei maksa muretseda,“ ütles nüüd Viljasoo nina kirtsutades vahele, „küll valitsus hoolitseb selle eest.“
„Väga õige,“ hüüdis ka Joosua, „sest pole ju eluilmas karta, et vene valitsus oskaks kodanlased üle mee-
