raamipulki, valgeid karpe, mis lömaks tallatud, poriseid pabereid, mingisuguseid riidetükke ja igasugust prahti, mis vedeles inimeste jalge all, ja nad taipasid äkki, mis on sündinud, ning joobumuse asemele tükkis jubedus. Lageda platsi äärde jõudnud, kus oli nii hea vaadelda praksuvate ja mühisevate leekide heitlust, Kristi lausus nagu endamisi:
„Tähendab, nõnda tuleb vabadus. Nõnda tuleb see, mis tulema pidi.“
Kui Indrek midagi ei öelnud, ainult seisis ja vaatles, pöördes lõpuks silmad kõrgete tornide ja majade poole, mis kurdusid verevalt helkivas kumas, nihkus Kristi talle lähemale, teda puutudes, ja küsis tasakesi, nagu pettunud ekstaasis:
„Kas vabadus tuleb ikka nõnda?“
„Ma ei tea,“ vastas Indrek. „Ma näen esimest korda tema tulekut.“
Tükk aega nad seisid nagu unustuses teineteise kõrval, ilma et oleksid märganud, mis nende ümber sündis või mis räägiti. Viimaks ütles Indrek:
„Kodu, Vargamäel, käisime sügisel pimedate õhtutega ühtepuhku vaatamas, kas ehk ei paista kusagil kauget tulekuma. Ja igakord, kui ta kusagil paistis, mõnel õhtul isegi kahes, kolmes kohas, läks isa tahakambri ja palvetas.“
„Tähendab, teie isa oli vaga?“ imestus Kristi.
„Vaga ja kuri,“ vastas Indrek. „Ja nüüd mõtlen ma: kes peaks küll selle tulekuma pärast palvetama? Ta on ju küll suur, aga ega ta Vargamäele ikka paista, nii et minu isa teaks palvetada.“
Jälle seisid nad natukene aega vaikides, kuni Indrek jätkas:
„Minu isa oli kuri ja kõik arvasid, see tuleb suurest vagadusest. Aga ka see, kes täna teatrile tule otsa pani, peab olema kuri. On ta ka vaga? see huvitab mind.“
„Te arvate, et mõni palvevend?“ küsis Kristi imestunult.
„Ma ei arva midagi, ma küsin ainult,“ vastas Indrek. „Te näete ju, kuidas see tuli põleb, ja te nägite ka,
