„Aga näe Sitsis litsuti tosin uusi võmme sisse,“ ütles poodnik, hoides ainult nimetsi-matsi ja väike-atsiga lõigatavat leiba, sest teiste sõrmedega oli ta just praegu kartuleid toopi toppinud.
„Mis neil seal viga,“ vastas Käba, „see naeste riik. Aga eks katsugu meil või Voltas. Too uus võmm sisse, me laseme vana auru välja.“
Nüüd oli poodnik oma kaubaandmisega seal maal, et Indrek oleks võinud lahkuda, sest tal oli juba kõik soovitud materjal käes. Aga kaupmees arvas, et tema ettevõte on niiöelda avalik asutis ja tema töö on niiöelda „kulduuratöö,“ mispärast tema isegi on natukene „kulduurainimene“, nagu on seda kirjutajad, kooliõpetajad, tunniandjad ja muud ettelugejad. Sellepärast ei võinud ta lasta Indrekut niisama lahkuda ja tahtis, et ka see ütleks oma sõna, avaldaks oma arvamise. On kord avalik asutis, siis avaldagu igaüks midagi, et oleks õige „kulduura“ viis. Nii siis, just sel silmapilgul, kus Indrek hoidis pahema käega oma pooleldi paberisse mässitud asju ja paremaga tahtis avada ukse, ütles poodnik:
„Noh, noorehärra, millal siis meie kahekesi hakkame mässama, niiöelda seda õiget kulduuratööd tegema?“
„Küllap tuleb ka meie aeg,“ vastas Indrek ümber pöördudes.
„Kelle vastu meie lähme, kui löömine tuleb, meil pole peremeest ega vabrikanti?“
„Las hakkavad enne peale, eks siis näe,“ naeratas Indrek.
„Väga õige,“ oli poodnik nõus, „las läheb enne löömaks, siis…“
„Ja löömaks see läheb,“ kinnitas Käba. „Meil vabrikus öeldakse igapäev, et poisid, mehed, seltsimehed, olge valmis, nüüd hakkame varsti peale.“
Aga „Rahva Sõbras“ ei oldud asjaga sugugi nii kursis. Seal ei vastatud küsijale küll mitte enam, et „eks näe, mis toovad homsed pealinnalehed,“ vaid kinnitati lühidalt: „käärib, käärib,“ aga see sõna oli nii ebamäärane, et igaüks võis selle all mõista, mis aga
