XI.
„Noh, Käba, sa treigid jällegi?“ küsis poodnik parajasti keskealiselt tööliselt, kui Indrek sisse astus.
„Ei, täna hakkasime tööle,“ vastas Käba.
„Mis te siis nõnda mängite,“ ütles poodnik, „täna treigite, homme juba tööle. Kui hakkate kord treikima, siis treikige ühejoonega oma jagu täis, aga muidu ei saa maast ega taevast aru. Ei tea ju, kas sinul või mõnel teisel polutskas midagi saada on või ei ole. Aga sotid tahavad õiendada, sest see on minu polutska. Ka sinul on juba oma kenakene summa.“ Kaupmees soris väiksete sinisekaaneliste vihkude kallal, võttis sealt ühe pihku ja sirvis teda, ise rääkides: „Nojah, sinu sott, Käba, kipub liig suureks minema; ütlesin su naesterahvale juba ka, et kui sina treigid, nii et polutskat enam ei ole, siis hakkan ka mina treikima. Sest kaua siis mina üksinda, kui teised kõik treigivad. Eks ole tõsi?“
Aga Käba ei vastanud, kas see on ka tema arvates tõsi, ennem küll pidi tema otsus vastupidine olema, sest mille paganaga siis oma lapsi toita, kui ka poodnik mõtleb streikima hakata. Pealegi saab Käba oma streikidest pisut nagu ühiskondlikust ettevõttest aru, sest sinna suunda sihivad niihästi põrandaaluste mässumeeste kui ka nii mõnegi töölise seletused. Käba streigib niiöelda mitte ainult iseenda, vaid ka poodniku eest. Nende vahel oleks nagu iseenesest sündinud teatud tööjaotus, mis seisab selles, et kui Käba lakkab töötamast ja ei saa palka, siis peab kaupmees samal ajal veel intensiivsemalt töötama ja pealegi veel selle eest tasu maksma
