et ta lõpus, kus orav pillub lustikalt saba, lisanud omalt poolt juurde: „nagu noor, ebakas tüdruk.“ Sellest olnud küll, sest nüüd öelnud tsensor kohe, et lool on hoopis teine siht. Ühesõnaga — riigialuste õõnistamisest pole haisugi, niipea kui on tegemist noore, edeva tüdrukuga. Selline oli tsensori mehelik veendumus ja nõnda oli Viljasoo ennustus täide läinud, et noored tüdrukud päästavad Indreku „Orava“.
Toimetusest lahkunud, Viljasoo avaldas ka oma arvamust „kommuuna“ kohta, leides, et ideaalsemat ilmakorda ei saa üldse olla, sest seal muretsevad kõik ühe eest, kuna aga sel ühel pole mingit muret. Mitte kui mingit! Nad ütlevad: üksik peab hulga käes hukkuma. Aga kas üksik üksi ei hukku? Hukkub ju, eks. No mis nad siis räägivad ja süüdistavad hulka. Üksik hävineb nii või teisiti, pääseb ainult hulk, sellepärast on hulk kõik, üksik mitte midagi. Nii et siiamaani on kõik korras. Ainult üks häda, üksainus häda: kommuuna ideaalne kord ei hakka, ei kõlba tema elukutsele.
„Sest mis on kommuuna?“ küsis Viljasoo ja vastas ise: „See on niisike (Viljasoo ütles „niisike“, kui asi oli tähtjas) ettevõte, kus ükski ei või öelda, see on minu, vaid kõik peavad ütlema — see on meie. Selge, eks? Ülevõtminegi ei tähenda muud, kui et minu asemele pannakse meie, sest ega varandus ilmast kaduma saa, ainult et endise mina asemel saab tema omanikuks meie. Noh, ja nüüd võtke mind kui kirjastajat. Mis te arvate, kas leidub selles või mõnes teises eesti linnas inimene, kes astuks ülevõtmise silmapilgul minu uksest sisse ja tahaks põrandal, laual ja toolidel vedelevate raamatute kohta sõna „minu“ asemele „meie“ tarvitusele võtta, lühidalt — kas keegi tahaks hakata minu raamatuid ühes võlavekslitega üle võtma? Mis te arvate, kas leidub kogu ilmaski niisikest inimest?“
„Raske öelda,“ lausus Indrek, et midagi lausuda.
„Mis? Raske öelda?“ küsis Viljasoo ja kirtsutas Indrekule näkku vaadates nina, nagu kahtleks ta tema arus. „Niisikese inimese võiks ehk leida ainult Seevaldist, mitte mujalt. Aga vististi sealgi ei ole. Ei
