— 736 —
halli habet ja naeratab nii rõemsalt ja magusalt. Korraga pöörab teiste poole ja ütleb:
„Eks ma ole nüid ilus, noor mees? Wõiksin kas wõi kaheteistkümne-aastasele kosja minna! Ei see tee midagi, et hall olen! Waadake, noored mehed, mis mu jalad weel teewad!“
Kahmas kõige ligemal seisja kaenlasse ja laskis niisugust taaderatast üle põranda, et tolm taga! Ise wilistas, laksutas keelt, põrutas jalga wastu maad ja laulis lõpeks ühe õieti wabasisulise laulukese looma-ilma sugulistest kewaderõemudest ära, mida tema suust juba ennemgi oli kuuldud.
Kui talle naljatades tähendati, et kas need nüid ka mõned prohweti ja palwemehe teod ja laulud on, wastas ta heal tujul, „waim olewat temast wälja läinud.“ Aga ta ei jätnud ka piiblist näitusi toomata, kuda pühad mehed wanalgi ajal rõemsad olnud, nalja heitnud ja tantsinud, pealegi Jumala auks ja mitte üksnes oma lõbuks…
Wahel naljatas ta naisewõtmisest. Tellis omale mõnda hästi ilusat ja noort juhatada — wanemaid teada ta isegi. Mõnikord kiitis pruudi juba leidnud olewat — ega muud kui pulmad tulekul! Aga nali jäi naljaks.
Toiduks tarwitas Maltswet ka nüid aina tera- ja juurewilja ning piimatoitusid, ja joogiks puhast wett wõi piima. Lihatoitusid ta ei söönud, sealiha aga põlgas ta nagu juut; sedasama waenu awaldas ta wiina, õlle ja tubaka wastu edasi ja andis ka teistele külas nõu, neist halbadest asjadest endid lahti öelda. Nõnda jäi ta oma usule kõige selle poolest surmani truuks. Omal wiisil oli ta siis esimene täieline kainuslane ja awalik kainuse-edendaja rahwa seas.
Paaril puhul wõttis Maltswet kutsutud sõprade juuresolemisel enese armulauale, misläbi siis ka teatawaks sai, kudas ta seda toimetas, kuna see muidu teistele nägematalt sündis.
Esimene kord walmistas ta enesele ühel laupäewa-õhtul Kongi saunas, pesuküna otsa peal, püha õhtusöömaaja, teine
