— 709 —
Albus piduroaks ära küpsetati, kuna ta ise ühes teistega weresaunast läbi pidi käima. Kui Mõnuwere omale Krimmis pesapaika otsis, soowitanud Maltswet, kes teatawasti aasta warem siia tuli kui rahwawoorid, temale ühe sakslase maja osta, mis Aktatschi külasse mõisniku maa peale oli ehitatud. Mõnuwere ei olla esiti nõus olnud, sest ta tahtnud linnast üht majakestega krunti osta, andnud aga wiimaks järele, kui Maltswet talle peale käinud, et ta kui põllumees parem ikka külasse jääks. Maltswet, kes Wene keelega juba sugu toime sai, lubanud kauba müijaga tasuta walmis teha, milles keelepuudus ostjat ennast oleks takistanud. Nõnda saanud sakslase maja 350 rbl. eest Mõnuwere omaks. Umbes aasta pärast puutunud wiimane ja mõned teised eestlased, kes juba natuke Wene keelt tönkasiwad, sakslasega kokku ning kuulnud wiimase käest, et tema maja 250 rbl. eest Maltswetile kui Mõnuwere wolimehele ära müinud, mitte 350 eest, ning wiimaselt olla ta ka ainult selle summa saanud. Oma tõendust kinnitanud sakslane ustawa kõwadusega.
See oli äriline tegu, nagu ärilised teod kõik on. Maltswet oli waheltkaupleja ja tahtis oma kasu saada. Et ta seejuures natuke walet tarwitas — missugune ärimees ei tarwita äri tehes mitte walet? Kui Maltswetile ta tegu pahaks pandi, siis muidugi selle pärast, et ta weel waimuliku mehe lõhnas seisis. Pahakspanejad oliwad ka kõige pealt need, kes matiwõtjale matti maksnud — Jaan Mõnuwere ja neli, wiis teisi meest, kes Juhan Leinbergiga äriliselt kokku puutunud.
Need pahased mehed pidanud kurja nõu, endise prohweti ja usuisa käest nendelt wõetud kasu wägise tagasi pitsitada. Kuid sellest saanud Maltsweti lähemad sõbrad külas haisu ninasse ja tõtanud teda hoiatama. Kui mehed Maltsweti elupaika jõudnud, olnud ta juba sealt ära läinud ning hoidnud hiljem Simferopoli ligikonnast eemale…
Järgmisel ajal elas Maltswet, teenistusest waba, kord siin, kord seal sugurahwa juures, kõige wiimaks Dshurtschi asunduses, kus temal, nagu Aabrami külasgi mitmed wanad
