— 699 —
Dshurtschi asundusele, kus kõige wähem maad hinge peale jagus, juhtus selles asjas aasta hiljem hale äpardus, mille juures wanemate külataatide kitsas silmaring ning asujate märgist mööda minew ahnitsemine süidi oliwad. Küla kaotas selle läbi järgmisel wiisil ligi 900 dessatini maad.
1864. aastal palusiwad kaheksa Eesti perekonda, kes katseks Simferopoli ligidale mõisniku maa peale oliwad jäänud, kroonu käest maad. Neile anti luba, mõnda kroonu külasse asuda, mis juba eestlaste käes ja kus maad rohkesti on, näituseks Dshurtschi asundusesse, sest seal pidi peale 1000 dessatini weel jõude olema.
Aga Dshurtshi mehed wastu! Neil olla eneselgi maad wähe — kudas wõida nad siis rahwast weel juurde wõtta!
Seepeale saadeti kroonu maamõetjad paigale, asunduse maad üle mõetma. Ja mis tuli wälja? Mitte ainult ei leitud maad küllalt olewat juurde tulewate perekondade jaoks, waid ligi 900 dessatini oli weel üle! See maalahmakas lõigati nüüd küla krundi küllest ära…
Küll oli weel wõimalik, seda maad küla külge tagasi saada, nimelt pisikese ostumaksu eest. Sest kroonu andis asujate kätte ka müigi-wiisil maad, 10 kuni 15 kop. dessatin, pika-aegse tasumisega[1]. Aga Dshurtschi mehed lükkasiwad selle hea kauba külmalt tagasi ja lisasiwad seega esimesele ebatarkusele teise juurde — samm, mida nad hiljem kibedasti saiwad kahetseda.
Sest räägitaw waba maa anti järgmisel aastal enampakkumise teel rendi peale, ja mehed pidiwad ärapõlatud krundi eest, mida neil ju ometi tarwis oli, nüüd ligi — 400 rbl. aastas renti maksma! Pealegi tõusis rent aegamööda, sest iga 3 aasta takka oli uus wäljapakkumine. Kolm aastakümmet hiljem oli rent juba üle tuhande rubla tõusnud! Nõnda on Dshurtschi mehed selle maa eest aja jooksul kau-
- ↑ Näituseks maksis Karaktschora asundus oma maa eest, seda 34 aasta pärast wälja ostes, 14½ kop. dessatinist. Ostuaeg oli 40 aasta peale määratud.
