— 58 —
leb kohut mõistma elawate ja surnute peale…‘ Wigurimees niisuke! Kawal rebane! Läbi ja läbi kelm!“
Noorik oli näo sügawasti lapse peale kumardanud; kui mees pühakirja sõnu pilkawalt näägutas, käis Anu kehast wapustaw wärin läbi.
„Madis põle mitte üksi jumalakartlik, waid ta on koa aus mees,“ ütles ta wiimaks pool pühaliku healega; siis lõi ta silmad üles, ja ta pilgust woolas hinge sügawusest tulew kuum ihkamine wälja. „Taawet, ma annaksin oma poole elu selle eest, kui sina poolegi niisuke oleks nagu Madis, kui sa oma kurja, patust elu wähegi parandaks, kui sa mitte enam küla kõige pahemate inimeste killas ei istuks!“
Taaweti näost oli näha, et ta midagi tahtis wastata, et tal midagi wastata oli, et ta ennast kaitsta arwas wõiwat; aga ta oli kitsikuses, ta ei leidnud lööwaid sõnu, wastase arwamist maha põrutawat seletust. Ja selles kitsikuses kähwas ta äkitselt püsti, lõi omale kõmisedes wastu rindu ja karjus wägiwaldselt, metsikult, karjus nagu wihane haawatud loom:
„Mina olen parem kui Madis, ja need, kelle killas ma istun, on kõige paremad inimesed külas!… Mina — mina — Lõhmuse Taawet, see lakekauss, see aidalõhkuja, see abielu-rikkuja, kes ma olen, — ma olen Jumala ees õigem, kui teie wagad kõik kokku!“
Ja röhitsewa, körisewa hingerdamisega, mis ta laia, wõlwitud rinna laenetades liikuma pani, istus joobnud mees järi peale tagasi, toetas pead mõlemate käte wahele ja wahtis imeliku õela, wihase uhkusega oma ette maha. Arwad, pehmed juuksed langesiwad tal seejuures õredate, ruugete salgukestena üle otsaesise ja andsiead talle nagu kinnipüitud, aga wihaselt wastu panewa kurjategija kohutawa ning ühtlasi kaastundmust äratawa wälimuse.
Mõlemad waikisiwad. Noore naise pilk tungis pikkade, niiskelt läikiwate ripsmete wahelt luurates nagu prao wahelt wilkuw päikese-kiir pimedasse nurka, tuhmilt istuwa mehe peale. Selles waates wõitles hea kurjaga, heldus hukkamõistmisega, meeleheitmine lootusega. Äkitselt pani Anu lap-
