— 535 —
aegsasti Don’i äärde, kuna wiimased alles poole öö ajal longates ja aietades, puruwäsinud ja haiged, pärale saiwad. Mitmetel oli harjumata käik nii jalad alt ära wõtnud, et taldade küllest nahk üleni maha tuli.
Don’i jõge mööda sõideti jälle aurulaewaga alla, mis aga märksa wäiksem ja mõnutam oli kui Wolga laewad. Sõit ulatas Taganrogi linnani Asowi mere ääres, kus reisijad paar päewa pidiwad ootama, enne kui edasisõitmiseks wõimaluse leidsiwad. Et kõigi taskud juba peaaegu tühjad oliwad, siis pidi mahti otsitama, kuda wähegi odawamine edasi saada. Sel sihil palgati wiimaks ühe greeklase kahemastiline soola-weolaew, mis seltskonna Kertschi linna, Krimmi poolsaare idasoppi, pidi wiima.
Laewakese sisemine ruum, kuhu reisijad mahutati, oli umbes seitse sülda pikk, kolm lai; et inimestest tarwilikku raskust ei olnud, siis weeti laewa sisse liiwa ballastiks. See oli ühel esmaspäewa-õhtul, kui laewa peale roniti ja sõiduriista sisemuses, liiwa-lademe peal, leer üles löödi. Iga pere- ja sõpruskond walis omale liiwa peal aseme, seda nii heasti korda seades, kui kellegil wõimalik oli. Alles teise päewa lõuna-ajal tõmmati purjed ülesse ja kaunis tugewal tuulel libises kerge brigg wäledasti üle Aasowi sinawate woode.
Paraku polnud see enam wagune, ühetasane, ujumisetaoline sõit nagu Wolga ja Don’i pinnal. Purjelaewa sõiduwäleduse eest merel oli wilumata sõitjatel kallist hinda maksta, mõnel kas wõi „hing“ weejumalale ohwerdada. Juba öösel jäiwad lapsed ja mõned naised laewukese elawa õõtsumise mõjul pööruksesse, mis ühtelugu wõimsamaks kaswas. Tormist polnud esiotsa juttugi, aga kui palju siis niisugusel hea purjelootsiku suurusel sõiduriistal tarwis oli, et laenetel tantsima hakata. Mütsi-täis tuult, nagu meremehed ütlesiwad, ulatas. Sõit läks siisgi wõrdlemisi hästi ja reisijate kaunis heal terwisel, kuni kolmandal päewal tuul üsna wähekeseks waikis ja ilus päikesepaistene ilm merehaigeid toibuma pani, selle eest aga laewa edasijõudmist takistas, sest