— 385 —
wad. Jüri näis peerulõmmu kallal ametis olewat. Mikku toas ei olnud. Ja toas ei olnud ta seda, kelle pärast külalise süda põues nii wägewasti peksis, et ta terwe keha nagu põrutust tundis. Eltse ei tulnud talle meeldegi.
Nad kõik oliwad märksa wananenud. Wanad kui noored. Ja wananedes ärakuiwanud. Nagu puud liig lahja maa sees. Wanadel oli rohkesti mulda näos ja noortel rohkesti wanadust. Mihkli pikad juuksed hallendasiwad juba nagu kuuse sammal ning mure kraawid kulmude wahel ja nina-nurkadest suu-äärteni ulatawad wagaduse-woldid lõikasiwad sügawale ihu sisse. Liisu terwe nägu oli kokku tõmmanud, krimsu kiskunud, kolletuks kõdunenud nagu kuiwatatud õun; ta silmade ümber oli nii palju äralõdwenenud nahajaokesi kogunud, et terad peaaegu üksi weel wälja paistsiwad — isewärki luurawa, torkawa pilguga. See nägu oli usutule ja murepõua kätte nagu ära kõrbenud.
Need nähtused, mis külaline ühe waatega, sekundi jooksul, ilma oma tahtmiseta, enesesse wasta wõttis, täienesiwad niisama kiirelt, kui ta silm, mis hoopis muud isikut otsis, lendawalt weel kord kolme noort inimest riiwas. Senise wangi meelest oli, kui näeks kolme kaaswangi enese ees. Kahwatanud, kuiwetanud, nälginud. Inimesed wähese leiwaga ja weel wähema õhuga. Need kolm on üles kaswanud, Lüllist on Jüri, Mannist Mari, Tiinast noor tüdruk saanud. Aga nad on ainult kuiwa kondi poolest kaswanud, mitte selle poolest, mis kondi ümber ja kondi sees. Werewaene Tiina — kitsa kolletanud neapsu-näokesega — ja punase peaga Jüri — kõwera kuklaga tedre täheline poisi-kõõlus — — nad on nagu pimedas keldris pikaks weninud kartulikaswud, ja ainult lombak Mari oma madalama, masajama kehaga tuletaks weidi elujõudu meelde, kui ta wistrikkudega kaetud nurgelisest näost wähegi elawust wälja paistaks. Aga seda pole ka teistel. Waimliselt on nad niisama keldri taimed nagu Marigi. Nürilt, töntsilt, peaaegu lollakalt wahiwad nad tuppa ilmunud mehele wastu, ilma tükil ajal äratundmise märkisid awaldamata.
